Kirjalik tööleping vs. suuline kokkulepe

„Sellist olukorda esineb kõige sagedamini suurtes ettevõtetes, kus töötaja ja osakonna juht sõlmivad kokkuleppeid, millest personaliosakonnal ei ole aimugi, mis ei kajastu töölepingus ja on juhtkonna poolt kinnitamata,” märkis Heli Raidve oma avaettekandes. Ta tõi näiteks olukorra, kus töötajal on probleeme tööaja täpse järgimisega (nt ei liigu ühistransport sobivalt või on vaja laps lasteaeda viia jmt), mistõttu sõlmitakse otsese juhiga kokkulepe, et töötaja tuleb tööle hiljem ja ka lahkub hiljem või töötab ilma lõunata.

Kõik toimib hästi sinnamaani, kuni osakonna juht vahetub, ja märkab, et üks tema töötajatest tuleb tööle teisel kellaajal kui töölepingus ette nähtud. Kui töötajaga see jutuks võetakse, teatab ta, et tal oli vastavasisuline kokkulepe eelmise juhiga ehk kirjalikult sõlmitud töölepingu sisu ei kattu poolte vahelise töösuhteid puudutava kokkuleppe tegeliku sisuga.

Tartu Ringkonnakohus otsustas (otsuse nr 2-15-18811) säärases olukorras, et kui suulises vormis on töösuhte pooled kokku leppinud kirjalikus lepingudokumendis märgituga võrreldes erinevates töötingimustes, siis on põhjendatud lähtuda töölepingu tegelikult kokkulepitud sisust, mitte aga kirjalikult sõlmitud lepingust, mida tegelikult sellisena ei täidetud.

Teiste sõnadega ei saa uus juht öelda, et tema puhul eelnevad kokkulepped ei kehti ja töötaja peab nüüdsest alustama tööd kirjalikus lepingus märgitud kellaajal.