Mida head on koroonaviirus tööellu toonud?

Üks nendest valdkondadest on kindlasti töö – asukoha olulisus, digitaliseerimise vajadus ning erinevate äriprotsesside muutumine. Usun, et keegi meist poleks suutnud ette kujutada, et on mingi põhjus, mis sunnib kogu maailmas tehased kinni panema, tekitades tarneraskusi peaaegu kõikides valdkondades, ning mis paneb praktiliselt täielikult kinni maailma lennuliikluse. Inimesed suunati koju ning, kes vähegi said, hakkasid oma tööülesandeid kodus täitma, pannes suure surve inimeste eraelule – üheltpoolt perele, mille liikmed pidid kõik samades eluruumides töö- ja kooliasju tegema, ning teisalt üksikutele inimestele, kellelt võeti ära suur osa sotsiaalsest elust. Need on olnud kõik suured ja rasked katsumused ühiskonnale, millest me veel taastume mõnda aega.

Kuid ei ole halba ilma heata. On muutusi, mida on maailm juba ammu oodanud ning mille elluviimist viirus lihtsalt kiirendas. Selleks on näiteks arvutiga töötavate töötajate puhul asukoha ebaolulisus töö tegemisel. Eestis oleme juba mitu aastat enne koroonaviirust erinevate huvigruppidega rääkinud töötajatest, kes tahavad ja saavad töötada ükskõik millisest maailma otsast ning toota vajalikku tulemust, kuid kes seejuures soovivad omada samu garantiisid, mis kaasnevad töölepingu alusel töötavale töötajale. Koroonaviirus näitas, et inimeste koju saatmine ja eemalt juhtimine on võimalik ning kohati isegi eelistatud, kuna vähendab kulusid kontori ülalpidamisele ning tõstab töötajate rahulolu.

Lisaks on koroonaviirus kindlasti toonud rohkem tähelepanu töötaja tervise tagamisele. Usun, et tööandjad mõistavad ja saavad aru, kui ajamahukas on kogu graafik ja tööülesanded ümber korraldada, kui töötaja äkitselt haigestub. Sama olukord esineb tööõnnetuse ja ka tööst põhjustatud haiguste korral. Seetõttu on oluline teha kõik endast olenev, et töötaja oleks terve ja produktiivne. On näha suurenevat huvi töötaja tervisekindlustusteenuste vastu, kus tööandja kuludega saab töötaja käia regulaarselt arsti juures ning kasutada tervisega seotud teenuseid.

Kuna töötajad on enamasti laiali ning paindlikkust rohkem, siis see toob esile suurema vajaduse töötajate psühhosotsiaalsete riskide pidevaks hindamiseks. Kui varem hinnati psühhosotsiaalseid ohutegureid sarnaselt töökeskkonna riskianalüüsiga kord paari aasta jooksul, siis nüüd on vajadus igapäevaselt aru saada, kuidas töötajad ennast tunnevad ning kas nad vajavad tuge. Ehk psühhosotsiaalsete ohutegurite hindamine on muutunud üheks osaks sisekontrolli plaanist.

Koroonaviirus on toonud päevakorda ka arutelud ning mõtted, kas sellisel kujul, nagu töötervishoid ja tööohutus täna ettevõttes on korraldatud, on mõistlik jätkata või tasuks igapäevased rutiinsed tegevused viia üle digitaalsetele lahendustele ning pühendada oma aeg sisulisele tegevusele, mis on seotud eelkõige ennetusega.