7 nippi edukaks esinemiseks

• Kui ebakindlust tekitab mõte, mida edasi annad, tuleks see enda jaoks lahti mõtestada – miks ma kardan? Kas ma ei valda teemat piisavalt hästi? Kui kõnelemise eesmärk ja idee on selge, siis ei ole põhjus tunda hirmu teema ees, vaid otsida kartuse põhjuseid mujalt.

• Kõnelejana võid karta kuulajat erinevatel põhjustel: neid on liiga palju või vähe, nad ei mõista sõnumit või vastupidi, kuulaja on liiga tark ning sina kõnelejana ei suuda piisavalt huvitavalt mõtet edasi anda. Meeles tuleb pidada, et kõnelemine on dialoog – ilma kuulajata ei ole ka kõnelust.

Kõnelemine kui psühhofüüsiline toiming. Kindlad füüsilised tegevused toovad esile psüühilisi toiminguid. Kuna lihtsam on mõjutada oma füüsilist käitumist, tuleks kõnelemisel alati ka sellele tähelepanu pöörata.

• Hinga välja. Ebakindel või närvis inimene hingab katkendlikult ja pinnapealselt, see muudab ka kõne katkendlikuks, mis omakorda tekitab esineja mõtetes pause ning kõneleja kaotab oma mõtte struktuuri. Ebakindlus esinejas tekib just oma mõtte kaotamisest ja kõnelejale tundub, et ta ei valda teemat. Sellisel hetkel on oluline sügavalt välja hingata, et anda kehale füüsiline käsklus vabaneda närvilisusest. Õigesti hingamisega ütled endale, et oled ekstravertne kõneleja, kes paneb kuulama, ja taastad oma mõtted.

• Lõug alla. Mida suurem kuulajaskond, seda rohkem võib ka juba kogenud esinejate puhul märgata, kuidas lõug üha kõrgemale liigub, justkui tahetakse oma häälega kaugemale jõuda. Ebaloomulik asend tekitab kõris pinget ja hääl ei tule välja. Seeläbi tekib rääkijas stress, sest kõnelemine ei tule loomulikult. Esinedes tasub endale vahel teadlikult meenutada, et lõug peaks all olema – nii kõlab hääl loomulikult, jõuliselt ega väsi.

Igapäevakõne versus avalik esinemine. Mida suuremad on käärid igapäevakõne ja avaliku esinemise vahel, seda keerulisem on esinedes olla mina ise. Kõigi kõnemaneer ja hääl on erinevad, kuid teadliku treeninguga võib igaüks mõjukaks kõnelejaks saada.

• Kõneleja eesmärk peaks olema olla võimalik ehe. Kedagi teist mängides pannakse endale liigne pinge ning see on üks põhjustest, miks tekib närvilisus ja mõte katkeb. Hea esineja on hea kõneleja ka iga päev, seega tasub ka tavaelus end vahel kõrvalt vaadata ja oma kõnemaneeri ning -viise analüüsida.

• Pane tähele viimaseid. Olulise peaks alati jätma lause teise poolde ja rõhutama selle viimast sõna ning viimase sõna viimast häälikut. Kui kõnelejale on teema tuttav, siis on tal alati vabadus valida, millist infot võimendada ja millist mitte. Kõneledes on alati oht, et tähtsustame lause esimest poolt üle, mistõttu ei jää lõpus olev mõte kajama.

Kõnelemine on kontakti loomine. Oluline on, et kõnelemisel oleks kaks poolt: kõneleja ja kuulaja. Eduka esinemise tagab see, kui mõlemad pooled teevad mõlemat, kõneleja rollis olev isik ka kuulab ja kuulaja rollis olev kõneleb. Tasub teada, et sõnad ei ole ainsad, mille põhjal kuulaja kõnemeest hindab – arvamus esineja kohta kujundatakse esimese viie sekundi jooksul, mis ta laval veedab. Seega tasub olla karismaatiline ka oma olekuga, mitte ainult sõnadega.

Heaks kõnelejaks võib saada igaüks. Tekkivatest hirmudest ülesaamiseks peab neid vaid tundma õppima ning katsetama, mis töötab ja mis mitte. Praktilised nõuanded ja harjutused ning veidi julgust on head abivahendid, mis aitavad ka alles alustaval esinejal kaasahaaravaks kõnelejaks saada.