Läbirääkimiste neli põhimõtet

Oma tööalases karjääris on Perling pidanud pidama kolme täiesti erinevat tüüpi läbirääkimisi: läbirääkimisi kriminaalmenetlustes nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil; personaliläbirääkimisi, et leida parimaid inimesi oma asutusse; ning läbirääkimisi ministeeriumitega protsesside ja ressursside osas. Kõikidest neist valdkondadest on Perlingul meenutada värvikaid seiku – värvid on lihtsalt erinevad. “Ühteaegu meenuvad läbirääkimised rahvusvahelises menetluses, kus ümber laua olid seitsme riigi esindajad, kellel igaühel olid oma huvid, oma seadused, oma kultuuriline taust,” meenutab Perling. “Samas tulevad meelde ka läbirääkimised vanglas, kuhu läksin pooleks tunniks, aga kust väljusin viie tunni pärast.” Värvikat läbirääkimiste jada on ta kogenud ka prokuröride palgasüsteemi muutumisega seoses. “Ikka selleks, et kaitsta prokuratuuri sõltumatust ja pakkuda inimestele kindlustunnet,” lisab Perling.

Ebaõnnestunud läbirääkimisteks peab Perling vaid neid, kus laua taha ei jõutagi või kust lahkutakse rusikad taskus. “Kõik teised variandid, kus ei saavutata oma eesmärke või tuleb olulisel määral järele anda, ei ole käsitlevad ebaõnnestumisena, sest sageli pole sel ajahetkel teada nende mõju tulevikule pikas perspektiivis,” selgitab Perling oma põhimõtteid. Ebaõnnestumise põhjuseid näeb ta peidus olevat õnnestumise kõverpeeglis. “Kui ei ole ettevalmistust, ei suudeta end panna teise poole kingadesse ning kui eneseusk sellesse, mille osas läbirääkimisi peetakse, pole kuigi suur, siis on ebaõnn kindlustatud,” loetleb Perling.

Kui seljataha on jäänud läbirääkimised, mis ei ole sujunud nii hästi, kui tahtnuks, siis on loomulik, et see inimest mõjutab. “Lühiajaliselt saadki haiget ja seda tuleb endale tunnistada,” jagab Perling kogemusi. “Mu meelest on oluline osata sisemine põlemine ära põleda ja edasi minna.” Ta soovitab õppida ebaõnnestumisi vaatama õppetundidena. “Just rasked olukorrad on ehitanud minust selle, kes ma olen, ning õpetanud hindama elus pärisasju,” lisab ta.

Siiski soovitab Perling minna läbirääkimistele oma eesmärkide, aga vastase austamisega. “Vahel ongi see teisele poolele üllatus, et sa päriselt kuulad teda ja oled valmis läbi rääkima,” peegeldab Perling edu toonud põhimõtet, lisades sellesse tööriistakasti ka argumenteeritud järjekindla veenmise, mille aluseks on ettevalmistus, ja konkreetsuse kuni läbirääkimiste laua tagant lahkumiseni.