Kui ebameeldiv ärevustunne segab elamist ...

Sa tuled konverentsile „Meelerahu 2023” rääkima üleliigsest ärevusest ja ärevushäiretest. Kui palju sa kliinilise psühholoogina ärevushäiretega tegelema pead?

Häiriv ärevus on ilmselt üks peamisi kaebusi, millega inimesed minu vastuvõtule jõuavad. Liialdamata saan öelda, et tegelen sellega päevast päeva.

Enamasti tuuakse välja, et ärevus on lihtsalt nii ebameeldiv tunne, et see segab elamist. Ärevus tekitab tõepoolest palju ebamugavaid kehalisi muutusi (näiteks südamekloppimine või seedeprobleemid) ja sageli hakatakse seetõttu abi otsima, vahel kardetakse ärevuse pähe ka mõnda füüsilise tervise probleemi. Häiriv ärevus viib tihtilugu ka selleni, et hakatakse ärevust tekitavaid olukordi vältima ja seetõttu ei saa inimene enam elust täielikult osa võtta. Näiteks välditakse sotsiaalseid olukordi või tööl uute väljakutsete vastu võtmist, sest tekib hirm ebaõnnestuda. See aga hakkab selgelt takistama nii era- kui tööelu.

Ärevushäireid on erinevaid ja kuigi räägime ühisest nimetusest „üleliigne ärevus”, siis tegelikult võib see vallanduda inimestel väga individuaalselt. Seetõttu võivad ka inimeste vajadused olla väga erinevad, üht universaalset kõigile sobivat leevendust on raske välja pakkuda.

Soovitan esmalt lähedast kuulata ja küsida tema enda käest, millist abi ta parasjagu vajab. Samuti on kasulik ennast harida, et paremini oma lähedase kogemust mõista. Usaldusväärset infot leiab näiteks Peaasi.ee lehelt, samuti võib uurida Remedio sotsiaalmeediat, kus püüame järjest enam ärevuse ja teiste vaimset tervist puudutavate teemade kohta infot jagada.

Kasulik on teadvustada, et ärevushäire on väga levinud terviseprobleem, mis on õnneks täiesti ravitav. Paljud inimesed ei julge üleliigse ärevusega abi otsida, ka siin saavad lähedased toetades ja motiveerides palju ära teha.

Esiteks tuleks kindlasti vaadata spetsialisti hariduskäiku. Üldiselt on info psühholoogi hariduse kohta avalik ja sealt peaks kajastuma vähemalt erialane kõrgharidus. Tasub ka teada, et terapeudiks võib ennast Eestis nimetada ükskõik kes, see nimetus teenuse kvaliteeti ei taga. Kui rääkida psühhoteraapiast, siis teenuseosutajal peaks olema läbitud mõni tõenduspõhise psühhoteraapia väljaõpe (näiteks kognitiiv-käitumisteraapia, pereteraapia, psühhoanalüütiline teraapia).

Teiseks peab hea psühholoog suutma lihtsas keeles selgitada, kuidas inimpsüühika toimib ja kuidas tema pakutav teenus aitab probleeme lahendada. Kliendi jaoks peab olema selge, mida, miks ja kuidas psühholoogiga koos tegema hakatakse.

Kolmandaks soovitan jälgida iseenda tunnetust. Mõned inimesed lihtsalt ei klapi omavahel ja see on täiesti normaalne. Uuringutega on leitud, et kliendi ja terapeudi vaheline suhe on psühhoteraapias isegi olulisem kui spetsiifilised teadmised või kasutatavad tehnikad. Seega kui tundub, et esimene valitud psühholoog hästi ei sobi, siis ei tasu alla anda – vahel on lihtsalt vaja veidi katsetada, et endale õige inimene leida.