Piret Potisepp: vanuselisest diskrimineerimisest, otse ja ausalt

„Meil on siin ettevõttes kombeks, et juhist vanemaid inimesi tööle ei võeta.“ Kui seda fraasi kuulsin, olin pahviks löödud. Kas tõesti on võimalik, et taolise avalduse teeb Eesti mõistes suure ettevõtte juht?

Värskel taasiseseisvumise ajal tegid noored ettevõtteid, käivitasid organisatsioone ja käisid uue ajaga kaasas. Vanemaealised jäid tihtipeale sellest hoogsast uuendustuhinast eemale. Kadunud põlvkonnaks ristiti nad aastaid hiljem.

Aasta on nüüd 2024 ja diskrimineerimine kõige kõrgemate seaduste järgi meil keelatud. Võrdõigusvolinik ametis.

Suhtlen oma töös väga paljude ettevõtete personalijuhtidega. Tihti kuulen neilt (siiani) tagasisidet: tundub, et juhid arvavad, et meil on kapp, kus järjest üha uusi inimesi välja võtta. Kusjuures kapp on nagu kummist – eales tühjaks ei saa.

Päriselu on paraku teine. Noori, kes tööturule jõuavad, jääb aasta-aastalt vähemaks. Nende ootused tööle on ajas oluliselt muutunud ning nende soov töö- ja pereelu tasakaalu järele on märksa tugevam kui 1990ndate võitjate põlvkonnal.

Paljud ettevõtted ongi jõudnud sinnani, et kui töökuulutus välja panna, siis sobivaid kandidaate konkursile ei tulegi. Olles hiljuti samuti värvanud, siis jah, tõesti – kandidaate tuleb alati. Kas nende profiil aga otsitava töökohaga kuidagigi haakub, on eraldi küsimus.

Minule näiteks saadeti kaaskirjana motivatsioonikiri, kuidas inimene sooviks tööinspektsioonis töötada. No ei olnud meile mõeldud.

Aga! Ukraina pagulased lõid demograafide numbrid ja arvutused korraks segamini, kuid pikaajaline trend ei ole kusagile kadunud. Tööturult lahkub rohkem, kui uusi noori peale tuleb. See on reaalsus, millega ettevõtted peavad kohanema.

Kas poleks siis mõistlik kaaluda, et need, kel valmisolek tööturul panustada, saaksid seda täiel rinnal teha?

Mõnikord tundub mulle, et elan paralleeluniversumis, kus ettevõtted on eesrindlikud, ei diskrimineeri, austavad mitmekesisusi, panustavad paindlikku töökohta ja kõigesse niisugusesse. Need on ettevõtted, kes teadlikult oma inimesi arendavad ja nende oskusi päevakohastavad.

Valdavalt on nii, et neis ettevõtetes on juhid, kes näevad oma töötajates ressurssi, sõltumata nende vanusest, ja peavad neid ettevõtte olulisimaks varaks.

Mina loodan, et neid ettevõtteid ja teadlikke juhte tuleb üha juurde. Ja mis oleks parim aeg oma oskuste pagasit uuele tasandile viia kui mitte suvi?! On aega süveneda demograafide töösse, uurida trende ja signaale ning mõtestada, mida tähendab töötajakogemus konkreetses ettevõttes.

Kas kõlab liiga hästi, et olla tõsi? Kaubanduskoda on üheks kolmest partnerist projektis Hõbestrateegiad, mille eesmärk on parimate praktikate väljatöötamine ja piloteerimine ettevõtetes. 12 Eesti ettevõtet on piloote läbi viimas ja nende õppetundidest on võita kindlasti paljudel.

Muide, kui personalijuht julgest pärast esmast ehmatust küsida, kui vana tema ülemus ise on, sai ta vastuseks: 46. Aeg näitab, kas ja millal tema vaatepunkt vanusele muutub.