Õppetund läbipõlemisest: inimesed kipuvad appi hüüdma ikka oma emakeeles

– „Ta ei ole valmis ka pisiasjades vastutust võtma. Küsin näiteks arvamust uue teenusestandardi kohta ja ta ütleb mulle, et tema ei oska midagi arvata, et talle sobib kõik, kui nii on otsustatud. No midagi pole ju veel otsustatud, ma just üritan teda otsustamisse kaasata.“

Need on mõned näited juhtimispsühholoogia koolitustel räägitud lugudest pisut üldistatult ja muudetult, kuid kõnelevad ühest ja samast asjast: inimtüüpide eripärad tulevad välja emotsionaalselt laetud olukordades, kriisides ja võimenduvad vastavalt inimtüübi eripärale ka erineval põhjusel.

Me võime hüpoteetiliselt ette kujutada, et sul on iga päev kasutada üks kindel energiahulk. Kui maailm on stabiilne, oled sa selle mõistlikult erinevate tegevuste vahel ära jaganud ja oskad prognoosida, kui palju see sulle maksma läheb. Juhi ja inimesena jätkub ka aega mõelda, juhtida teadlikult, oma isiksusest tulenevatest kiiksudest hoolimata.

Kui niinimetatud psüühilise tasandi energiaturg kukub kaosesse, ei jätku ühel hetkel enam ressurssi või on selle hind liiga kõrge. Siis astuvad lavale ka isiksused kõigi oma eripäradega, maskid langevad, kontroll sõnade üle väheneb, tegu tuleb enne kui ratsionaalne kaalutlemine.

Kui läheb tõeliselt jamaks, kipuvad inimesed appi hüüdma ikka oma emakeeles. Ja siis ongi nii, et muidu mõistlikul moel toiminud meeskond ei saa ühtäkki enam üksteisest aru. Ka juhist ei saada aru, sest temalgi pole ressurssi oma isiksusest tulenevaid kiikse ohjata. Päris kindlasti nõuavad kõik inimtüübid juhilt oskust liikuda olukorra lahendamise poole erineval moel.

Siinkohal on hea meenutada juhtimispsühholoogia peamist tõde: ära juhi nii, nagu sa tahad, et sind juhitakse. Inimeste maailmad on erinevad.

Inimtüüpide maailmas navigeerimine nõuab nende erinevate inimtüüpide keele mõistmist. Keeli on vaja õppida, harjutada, julgeda teha ka vigu ja nendest õppida. Keelt on keerulisem õppida olukorras, kus kriis on juba käes, sest, mäletate, hüpoteetiline energiahulk on meil iga päev ette antud ja kui see kulub mujale, siis pole lihtsalt aega veel inimtüüpide keelemaailma süveneda. Siis tuleb lihtsalt kasuks, kui need erinevad psüühilise tasandi keeled on vähemalt suhtlustasandil juba selged.

Aga miks ma siis ikkagi sajandivahetusel juhina läbi põlesin? Mitte, et ma poleks tööalaselt edukas olnud. Vastupidi, meie tiim tegi meeletu spurdi, tõusis turul mitu head protsendipunkti kõrgemale, tunnustust tuli igast suunast.

Asi oli selles, et iga inimestevaheline arusaamatus mõjutab mõlemat poolt. Mõjutas ka mind. Mul oli valus vahel peaga vastu seina joosta. Ma sain haiget, kogedes mõistmatust. Ma põdesin iga arusaamatuse järel oma vale sõna või tegu. Niisiis on inimtüüpide maailma tundmine ja erinevate keelte oskus oluline ka üsna egoistlikel põhjustel: selleks, et juhina mitte läbi põleda.