Raul Kütt kutseoskustest: investeeringud neisse ei ole luksus, vaid vältimatus

Suurim risk tööturul ei ole üksikute oskuste puudumine, vaid nende märkamatu aegumine. Tööandja roll ei ole ainult koolitusi tellida, vaid luua ka keskkond, kus pidev õppimine on loomulik osa tööst.

Eesti majanduse järgmine kasvutsükkel ei sünni odavast tööjõust, vaid teadlikest oskustest ja nende targast rakendamisest, selgus arutelust, mis peeti majandusvisiooni konverentsil “Võidujooks tuleviku pärast”.

Eesti tööturul räägitakse üha enam tööjõupuudusest, kuid samal ajal ei jõua paljud noored sinna üldse. Swedbanki noortepanganduse valdkonnajuht Triin Jalakas kirjutab, et kui noorte esimene kokkupuude tööturuga on korduv ebaõnnestumine, ei ole see enam ainult individuaalne mure, vaid probleem, mis hakkab mõjutama kogu tööjõu järelkasvu.

Personalijuhtide ja värbajate maailm on alati olnud dünaamiline – uued oskused nagu andmeanalüütika, digitaalne värbamine või kaugtöö juhtimine on aastate jooksul muutunud tavapäraseks osaks igapäevatööst. Ja mõnikord kerkib esile midagi, mis muudab mängureegleid igas ettevõttes.

Rohepööre on muutunud justkui kohustuslikuks märksõnaks. Mis saab aga siis, kui keskkonnasäästlik lahendus tähendab, et keegi peab iga päev tassima kümneid kilosid rohkem või töötama tingimustes, mis ei ole enam inimlikud? “Päris jätkusuutlikkus ei saa tulla inimese tervise arvelt. Küsimus pole üksnes selles, kuidas vähendada jalajälge, vaid selles, kelle õlgadele ülesanne päriselt pannakse,” ütleb Saku Lätte turundusjuht Airi Freimuth.