Meeskond pole perekond

Oletame, et organisatsiooni on loodud tõepoolest kultuur, mis kinnitab, et „me oleme üks suur perekond”. Ja nüüd tekib lauale teema, et mõni, sageli ka pikaajaline töötaja – kes nagu kõik teisedki, on nautinud „pereliikme” staatust – ei panusta töösse nii nagu neilt võiks oodata. Pehmelt öeldes. Ent organisatsioonil, meeskonnal on ju sihid, eesmärgid ja tulemused, mis vajavad ära tegemist. Meeskond on alati vahend millegi saavutamiseks, meeskond ei ole ju eesmärk omaette. Milline on lahendus? Kui kerge või raske on oma pereliiget perest ära saata? Mida mõtlevad sellest allesjääjad? Kas see „üks suur pere” olemine ikka aitab tulemuslikkusele kaasa?

Veel kord: meeskond ja meeskonnatöö on alati vahend millegi saavutamiseks. Ehk kui pole eesmärki, sihti, siis pole ka meeskonnal suuremat mõtet. Ja tulemusi toob koju reeglina pigem profispordi meeskonna taoline meeskond kui end perekonnaks identifitseeriv meeskond. Mille poolest nad siis erinevad?

Alustades ilmsematest asjadest – perekonda sa ei saa valida. Ja see on ka elus kui mitte ainus, siis vähemalt üks vähestest asjadest, mida me valida ei saa. Ent meeskonda, organisatsiooni saab valida, lähtuvalt eesmärgist, tähendusest, samuti meeskonnakaaslastest. Miks see on tähtis? Sest valik tähendab vastutamist. Ja muuhulgas ka võimalust lahkuda.

Üks olulisemaid erinevusi on just eesmärkides. Perekonnas on eesmärk inimeste vahelised suhted. Lihtsamalt öeldes: et meil oleks koos hea olla (antud juhul – et oleks hea töötada). Meeskonna eesmärk ja algne põhjus on aga ikka tulemus ja usk sellesse, et saavutame tulemuse paremini siis, kui teeme meeskonnatööd. Olen väga kaugel sellest, et öelda, et inimestest hoolimine ja nendega arvestamine pole tähtis või et üksteisega hea läbi saamine on täitsa neljanda järgu küsimus. Kuid see kõik on ikkagi meeskonna eesmärkide kontekstis – hoolimine, empaatia, üksteisega mõistlikult läbi saamine lihtsalt aitab sageli kaasa tulemuslikkusele. Kui aga kõige olulisemaks saavad suhted, siis liigutakse meeskonnast klubi poole – koos on ühiste huvidega inimesed, kellel on hea üksteise seltskonnas aega veeta.

Perekondades sageli valitsev tingimusteta armastus võib kaasa tuua kunstliku harmoonia, raskeid teemasid lauale ei panda, sest ei taheta konflikti minna. Noh, teeb natukene vähem ja kehvemini kui teised, ent üldiselt on ta ju täitsa okei inimene. Ja meil on siin ikkagi perekond! Hmm. Kas see on ikka see meeskonnana parima võimaliku tulemuse tegemine?

Tipptulemusi saavutavates meeskondades on alati rahulolematus. Ideid ja plaane vaidlustatakse, nende üle vaieldakse, oma seisukohtade eest seistakse. Ning ollakse rahulolematud – enda ja teiste tulemuste suhtes. Muuseas, rahuololematus on staare (heas mõttes) käivitav ja käigus hoidev jõud. Ja heas meeskonnas pidevalt toimub midagi. Mitte küll suuri, n-ö lahtisi konflikte, ent kostub pidevat naginat. Perekonnas oleks selline asi vähemasti veider kui mitte enamat ning võib päädida perekonna lagunemisega.

Ehk lühidalt: kui me räägime meeskonnast ja meeskonnatööst, siis võib-olla on hea mõte rääkida sellest pigem profispordi meeskonna kui perekonna konktekstis. Igaüks panustab oma parima ja igaühelt ka oodatakse oma parimat panust. Selleks, et ära teha eesmärk. Kui inimene seda ei tee, siis pikas perskeptiivis ei realiseeri ka meeskond oma võimekust ning sel juhul on eelkõige juhi vastutus teha juhtimisotsus.

Allikas: Raimo Ülavere blogi