Agiilsus kui moodsa juhtimiskultuuri sümbol

Lühidalt öeldes on tegemist praktilise edenemisviisiga, kus eesmärke saavutatakse sammhaaval katsetades, tihedas koostöös ekspertide ja kasutajatega, hoolikalt prioriteete seades ning kogu teekonna vältel tähelepanelikult tagasisidet arvesse võttes. Agiilse filosoofia järgi kulgeb igasugune edenemine spiraalselt ja edu kriteeriumiks on tark paindlikkus, mitte tingimata ükskord fikseeritud kavast kinni hoidmine. Nõnda on võimalik jõuda tulemusteni, mida planeerimise algfaasis päriselt ette näha ei saagi. Tänu agiilsele mõtteviisile edeneb näiteks Click & Grow nutiaiandus, loob väärtust Geenivaramu projekt, lööb laineid Taxify ning saavad teoks inimkesksed linnaruumid.

Mis nende saavutuste taga täpsemalt on? Targad ja osavad inimesed - jah, kindlasti. Õige ajastus - seda muidugi ka. Aga on veel miskit, mis mind psühholoogina eelkõige veenab. Agiilne liikumine on lihtsalt kõige loomulikum eesmärkide saavutamise viis - nii nagu asjad looduses käivad. Siin toimub pidev optimeerimine ja kasu loomine. Evolutsioon on suurem õpetaja, kui ehk esmapilgul arvata võiks.

Kipume tegema mugavuspõhiseid ja lühinägelikke otsuseid sagedamini kui ehk endale tunnistada tahame. Mistahes muutuse elluviimise juures on kõige keerulisem asjaolu, et see tähendab harjumuspärase muutmist. Harjumus on väga visa, sest närviseosed on korduste käigus tugevaks drillitud ning need tuleb nüüd sammhaaval ja tähelepanelikult ümber treenida. Aju jaoks pole vahet, kas tegemist on võtetega kliendisuhtluses, mõne uue programmi kasutuselevõtu või hoopis muutusega isiklikus elus - nii või naa on tegemist uute seoste ehitamise ja kinnistamisega.

Teekond on omajagu tülikas, ent ka põnev. Ma ei tea kedagi, kelle areng või elumuutus põhineks vaid mugavusel. Küll aga tean paljusid, kelle õnnestumiste taga on julgus kogemustele kriitiliselt otsa vaadata, järjekindlalt katsetada, avastada ja tagasisidet targalt arvesse võtta. Puhas agiilsus! Ka meie fantastilise Kelly Sildaru tähelennu taga on pidev takistuste ületamine, kirjeldamatu hulk katsetamist ja kinnistamist, avatud meel ja südikus, ja mis ülitähtis - sotsiaalne tugi.

Kohe seisame silmitsi ka kahe peamise raskusega, mis nii mõnigi kord agiilsele mõtteviisile eos vee peal tõmbavad - hirm määramatuse ja ebaõnnestumise ees. Et ebamugavusi vältida, on inimpsüühika võimeline genereerima lõputult õigustavaid, süüdistavaid ja tagantjärgi tarku “argumente”. Kuid meil on võimalus otsustada ka uudishimu ja avatud (loe: kriitilise) mõtlemise kasuks, olla empaatiline ning suhtuda vigadesse kui väärtuslikesse õpikohtadesse.

Siin on minu kolm soovitust, kuidas oma inimeste teotahet hoida ja üheskoos suurepäraseid teoseid vormida.

1. Julgusta määramatusele vastu astuma, küsimusi esitama, piire katsetama ja vastutust võtma.

Vigade parandamine algab nende tunnistamisest ja valmidusest tagasisidest sisuliselt õppida, et siis uuele katsele minna.

2. Hoia turvalist õhkkonda, sest loovus ja eluterve meelekindlus ei saa püsida hirmul ja ärevusel. Usaldus ja hea meeskonnavaim on need, mis motivatsioonile kütet annavad.

3. Toeta kompetentsusetunnet, pakkudes ambitsioonikaid väljakutseid ja initsieerides avatud tagasisidet. Eneseteadlik inimene oskab endale ausalt ja kriitiliselt otsa vaadata. Nina püsti ajamine on enamasti märk ebakindluse kompenseerimisest.