Koroonaviirus on märkimisväärselt muutnud töötamise viise. Eestis piirab aga uusi töövorme tööõiguse regulatsioon, mis lähtub traditsioonilisest töösuhtest.
PARE tegevjuht Kärt Kinnas
  • PARE tegevjuht Kärt Kinnas
  • Foto: Meeli Küttim
Koroonapandeemia on tööturgu ja töösuhteid korralikult raputanud. Miljonid inimesed üle maailma pidid jääma tööst pausile või kaotasid selle sootuks. Eestis kasvas töötus aastaga 5%-lt pea 9%-le (töötukassa andmed 2021. aasta jaanuari seisuga). Hüppeliselt kasvas kaugtöö tegijate arv. Statistikaameti andmetel kasutas möödunud aastal oma põhitööl kaugtööd 163 700 inimest.
Kaugtöö aga pole olnud võimalik kõikidel ametikohtadel. Elutähtsaid teenuseid tahetakse tarbida ka pandeemia ajal. Tööstuse ja tootmise viimine kodukontoritesse on sageli võimatu. Ka tööstus- ja tootmisettevõtete töökorralduses pidi tegema muudatusi terviseriskide maandamiseks maskide kandmisest kontaktide vähendamiseni tiimides. Hooldajate, puhastusteenindajate ja müüjate töö olulisust on hakatud enam mõistma ja au sisse tõstma.
Aina rohkem on hübriidmeeskondi, kus osal on kaugtöö võimalik ja teistel mitte. Sellega kaasneb mitmeid väljakutseid alates tiimide polariseerumise ennetamisest, et ei tekiks suhtumist „meie siin ja nemad seal kodukontorites”, aga ka koostöötamise tehnoloogilistest tööriistadest kuni töötajale pakutavate soodustusteni.
Uued töövormid seavad küsimuse alla senised kohustused ja õigused traditsioonilises töösuhtes. Kuigi ka Eestis uusi töövorme agaralt kasutatakse, piirab neid tööõiguse regulatsioon, mis lähtub traditsioonilisest töösuhtest. Uutes töövormides aga kasutatakse kokkulepete sõlmimiseks sagedamini võlaõiguslikke lepinguid ning tööd tehakse FIE-dena ja osaühingu alt tegutsedes. Sellel on kaks miinust: esiteks väheneb töövõtja sotsiaalne kaitse ja teiseks väheneb tööjõumaksude tasumine, mis omakorda mõjutab ravikindlustust ja pensione. Vananevas ühiskonnas võib see kujuneda teravaks probleemiks. Seda enam on vajalikud reformid tööõiguse regulatsioonis, et tagada sotsiaalne kaitse ka lühiajaliste, projektipõhiste ning ebastabiilse töömahuga tööde puhul.
On tervitatav, et esimesi katsetusi uuenduste suunas on peagi oodata teenindussektoris, kus riik, ametiühingud ja kaupmeeste liit lepivad kokku tööaja vahemikuna kokkuleppimise võimalustes. Samuti on uuendamisel tähtajaliste järjestikku sõlmitavate töölepingute regulatsioon. Need aga on osa paindlike töösuhete piirangutest. On aeg töölepingu seadus tervikuna üle vaadata ja kaasajaga kooskõlla viia.
Traditsiooniliselt on tööandja olnud vastutav töötaja heaolu eest. See arusaam on kaugtöö, aga ka jagamismajanduse teenusepakkujate puhul muutunud. Töötajale sobivate töötingimuste loomine ja kontrollimine muutub tööandja jaoks üha keerulisemaks, kui töötegija teeb tööd väljaspool tööandja asukohta ning endale sobival ajal ja sobivas kohas. Kui tööandjal puudub ligipääs ja kontroll töökeskkonnale, on ajale jalgu jäänud nõue selle ohutuse eest vastutust kanda. Ka töötervishoiu ja -ohutuse seadus vajab uuendusi.
Paindlike töösuhete regulatsiooni uuendamisest on räägitud pea kümme aastat. Puudu on jäänud poliitilisest tahtest ja suutlikkusest osaliste (riigi, ametiühingute, tööandjate) vahel kokkuleppeid sõlmida. Olen kindel, et kõik osalised on viimase aasta jooksul mõistnud tööõiguse regulatsiooni uuendamise vajadust. Personalitöötajate kogukonnal on oluline roll olla sild tööõiguse osaliste vahel. PARE on loonud tööelu töörühma, et aidata kaasa seadusandluse väljatöötamisel ja avaliku mõtteruumi kujundamisel. Nüüd on aeg asuda tegudele, et seadused oleksid reaalse eluga kooskõlas.

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele