Vähene teadlikkus töötajate eripäradest võib suured talendid varju jätta

Nii ajutiste kui ka püsivate vaimse tervise eripäradega inimeste arv on ka Eesti elanike seas tõusvas trendis, mistõttu on nende eripäradega arvestamine personali ja mitmekesisuse strateegilises juhtimises üha olulisemad.

Kõik me oleme erinevad, aga on üks asi, mis kõiki inimesi ühendab. See on soov ennast teostada ja kuhugi kuuluda. Osa inimesi lihtsalt vajab edukaks soorituseks natuke rohkem tuge ja paindlikkust. Tööandjad, kes on valmis sellesse panustama, saavad endale lojaalsed ja pühendunud töötajad.

ATH võib olla vaibumatu, terve elu kestev katsumus, mis ilmutab end teinekord alles täiskasvanueas. Sageli siis, kui elu seab nõudmised, millega on raske toime tulla.

Vähenenud töövõimega inimesi on Eestis Töötukassa andmetel üle 95 000 ja nende arv on viimastel aastatel suurenenud. Vähenenud töövõimega inimestel on keerulisem leida endale sobivat töökohta. Sealjuures on vaimupuudega inimestel risk jääda tööturult välja kõige suurem.

Rohepööre on muutunud justkui kohustuslikuks märksõnaks. Mis saab aga siis, kui keskkonnasäästlik lahendus tähendab, et keegi peab iga päev tassima kümneid kilosid rohkem või töötama tingimustes, mis ei ole enam inimlikud? “Päris jätkusuutlikkus ei saa tulla inimese tervise arvelt. Küsimus pole üksnes selles, kuidas vähendada jalajälge, vaid selles, kelle õlgadele ülesanne päriselt pannakse,” ütleb Saku Lätte turundusjuht Airi Freimuth.