Kas jäik tööõigus takistab tööandjaid töötajaile parimat pakkumast?

Tööõiguse ja tööturu paindlikkuse üle arutlesid “Tööandjate tunnis” tööinspektsiooni peadirektor Kaire Saarep, kinnisvara korrashoiuga tegeleva ettevõtte SOL Baltics juht Rinel Pius ja tervishoiuettevõtte Meliva juht Marja-Liisa Alop.

„Paindlikkus tähendab usaldust ja tihti polegi selleks vaja seadust, et juht ja töötaja kokkuleppe saavutaks. Seadus lubab kaugtöös kokku leppida ja kuni kõik toimib, ei pea hakkama koostama pikki juhiseid. Meil tööinspektsioonis on näiteks kokkulepe, et kaugtöö pannakse ühisesse kalendrisse ja kuni töö on tehtud, ei loe keegi tööminuteid,” räägib Kaire Saarep. „Mida suurem on aga organisatsioon, seda keerulisem see on.”

SOL Baltics on suur ettevõte, mille administratsioonis on 140 inimest, ning juba viimased 20 aastat on neil Rinel Piusi sõnul kehtinud iseseisva otsustuspädevusega töövorm – enne kui see termin ametlikult kasutusele võeti. See tähendab, et töötajad võivad töö iseloomust lähtuvalt oma tööaega ise korraldada ja keegi ei pea kirja panema, kus ta tööd teeb. Lisaks töötab SOL Balticsil üle Eesti 1000 asukohas veel 1400 inimest, kellest osa töötab osalise tööajaga, osa täiskohaga ja osa teeb tööampse. Nende inimeste puhul on tööaeg ja -koht väga oluline.

Marja-Liisa Alop nentis, et meditsiinimaailmas tähendab paindlikkus tööl aga midagi muud kui mujal. „Meie ei saa arstidele ja õdedele niisugust paindlikkust võimaldada. Lisaks seab õigusruum jäigad piirid sellele, kui inimesed tahavad töötada suurema või väiksema koormusega. Noored tahaksid näiteks töötada kuus kuud intensiivselt, et siis mitmeks kuuks reisile minna, ent neil ei ole lubatud sellist lisakoormust võtta. Hambaravis töötavad arst ja õde aastaid tandemina, ent kui assistendi töötunnid saavad täis, peame andma arstile asendusassistendi. Selle üle pole arst õnnelik ja assistent oleks nõus tegema ületunde, ent see on keelatud. Kahjuks ei saa me olla selles mõttes paindlikud.”

Ta lisas, et aeg on edasi läinud ja tööturul on uus põlvkond, kes soovib oma elu paindlikumalt korraldada. „Nad soovivad mingil eluetapil teha rohkem tööd ja koguda raha, käia vahepeal õppimas ning saada rohkem vabadust. See päris elu võiks jõuda meie tööturule! Praegu me aga ei tohi anda oma inimestele lisatööd näiteks isegi andmete sisestaja või koristajana.”

Pius nõustus, et töö ei jää küll tegemata, aga seadus tekitab juurde mõttetut ja liigset vaeva ning paindlikkust võiks olla tõesti rohkem. „Meie võtame näiteks andmete järgi iga kuu tööle umbes 150 inimest, kuigi tegelikult on inimesi seal taga 20-50. Vahe tekib sellest, et tööampse võib teha järjest kuni 8 päeva, seejärel tuleb tööleping katkestada ja uuesti sõlmida. Arvuliselt suhtleb meie värbamisosakond aastas töötajatega umbes 15 000 korda, ent reaalseid inimesi on seal taga muidugi oluliselt vähem. Meie tegevusvaldkond on koristusteenus, mis oli, on ja jääb väga paljude jaoks ajutiseks lisatööks, lisaraha teenimise võimaluseks.”

Kas oleks võimalik muuta seadust nii, et töötajad saaksid ise reguleerida oma tööaega ja -mahtu? „Tõenäoliselt ei juhtuks muidugi nende töötajatega suures plaanis midagi halba, kui nad mingi aeg töötaksid tihedamalt ja saaksid siis reisida. Lühiajaliselt ju võiks, aga kui nad teevad ületööd aastaid ja puhkepäevadeta, võib asi muutuda väga hulluks. Kuna kahjuks on palju kurbi näited ning meie töö on kaitsta töötaja tervislikku ja majanduslikku heaolu, ei tohi seadusi kergekäeliselt muuta,” arvas tööinspektsiooni peadirektor. „Samas saavad täna teha kaugtööd kõik need, kes saavad omavahel kokkuleppele ajas, kohas, tingimustes ja hüvitistes. Mida ei saa seadusega reguleerida, on inimestevahelised suhted.”

Alopi hinnangul ei tohiks aga teha töökorraldust problemaatiliste inimeste järgi. „Minu vaade on, et inimesed on head ja täidavad seadusi, kliendid tahavad maksta ja inimestega ei käida halvasti ümber. Enamikes töökohtades ei ole ammu enam nii, et tööandja on jõupositsioonil ja töötaja ei tea oma õigusi!”

Saarepi sõnul aga pole me ühiskonnana veel sealmaal, et saaks kõik paelad valla lasta. Ja paraku on tööinspektsioon positsioonis, kus nähakse rohkem halba kui head, sest inspektsiooni sihik on seal, kus on vead.

„Mina olen selle poolt, et ühiskond ise ei saa valmis saada, vaid kuskilt peab alustama,” arvas Pius. „Kas me võtame aluseks, et inimesed on ilusad ja head või pahad ja petlikud? Meie oleme küll võtnud aluseks, et inimesed on head, aga sellegipoolest vallandame igal aastal kellegi varguse tõttu. Leian, et tänane lähenemine õigusruumis ei ole siiski õige, sest lahendatakse pisiasju, mitte põhimõttelisi! Meie 140 inimest võivad teha tööd, kus ja millal tahavad. Meie töövorm tuleneb meie töökultuurist ning see on vabaduse ja vastutuse kultuur.”

Ta lisas, et inimest peab saama usaldada esimesest hetkest ning oluline on ära tunda, kas inimene sobib ametisse. „Kui inimene lahkub siiski pärast katseaja lõppu, siis on see seotud tema võimekusega (või võimetusega) iseennast juhtida. Ta saab aru meie juures olevast vabadusest, aga ei saa hakkama iseenda juhtimisega. Alati tasub vaadata tervikut. Kui inimesed oskavad kodus pliiti ja triikrauda kasutada, saavad nad hakkama ka kaugtööga. Loodan väga, et sellele mingeid ülereguleerimisi plaanis ei ole. Vähem reegleid ja rohkem terviklikkust oleks vaja!”

Saadet täismahus saad kuulata SIIN: