Kuidas personalijuht saab suunata vastutust võtma ja juhtimise laeva kursil hoida

„No miks sa enne haiglasse minekut endale asendajat ei leidnud?“ küsis koolidirektor matemaatikaõpetajalt, kes infarktiga haiglasse sattus. Linnalegend või mitte, kuid see lugu sobib ilmestama meie ettevõtete ja asutuste tavapärast töökorraldust, mis lähtub eeldusest, et iga inimene on olemas igal hommikul.

Karmi käsuliini tüüpi juhtimisstiil võib end tänapäevalgi lühiajaliselt õigustada, kuid ei ole jätkusuutlik, kirjutab Elisa personaliüksuse juht Kaija Teemägi.

Kelle või mille ees me juhtidena tegelikult vastutame? Klientide, töötajate, riigi, omanike ja ka oma südametunnistuse ees? Kellele, millal ja kuidas vastutust anda, seda jagada? Mis hetkel on ainus võimalik variant võtta päriselt vastutus iseenda ees?

Eesti töötervishoidu ja tööohutust reguleerivates õigusaktides ei ole toodud erandeid kontserniettevõtetele, nii nagu seda on tehtud töötajate üleühenduselise kaasamise seaduses usaldusisikute tegevuse kohta.

On palju viise, kuidas ettevõte saab näidata, et hoolib oma töötajatest - alates paindlikust töökorraldusest kuni tööandja hüvedeni. Oleme ilmselt kõik kuulnud ütlust, et töötajad on ettevõtte suurim vara. Kuid kuidas näidata, et see pole pelgalt sõnakõlks?