Just kiirel ja keerulisel ajal on teadvelolekut kõige rohkem vaja

Väljaste ütleb, et mindfulness’i lahtimõtestamise juures on huvitav paradoks – teadvelolekust võib rääkida, aga see ei tähenda veel selle kogemist. „Minu jaoks tähendab teadvelolek praegust hetke – kui ma olen päriselt kontaktis käesoleva hetkega; sellel hetkel on justkui sangad küljes.ˮ

„Meid viib iseenda ja olevikuhetkega kontaktist eemale mõistus, mis on küll imeline töövahend, aga kui mõistus muutub sinu peremeheks, siis on kehvad lood. Sageli on nii, et unustame ennast mõtlema, oleme mõttesse vajunud. Klassikaline pilt teadveloleku kohta on see, kus jalutavad peremees ja tema koer. Nende pea kohal on mullikesed, kus näidatakse, mida näeb enda ümber parasjagu koer ja mida peremees. Koera mullikeses on nagu ikka puud, taevas ja loomad; peremees näeb aga raha, tööd, autot ehk tema peas käib tohutu virvarr,ˮ selgitab Väljaste.

Inimesel on teadupärast iga päev peas 60 000 mõtet, mis on meeletu infohulk. „Võime neisse mõtetesse väga pikaks ajaks ära eksida ja olla sellevõrra vähem kontaktis praeguse hetkega. Juhtubki, et räägin oma partneriga automaatselt, teen tööd automaatselt, sõidan autoga automaatselt. Tegelikult on meil aga alati valik teha kõiki neid tegevusi ka tähelepanelikult, kohal olles. Ma ei ütle, et kõike peaks tegema kohal olles, aga on hea, kui see valik on olemas.ˮ

Mindfulness’i on palju ka teaduslikult uuritud. Harvardi ülikooli uuringus „A wondering mind is an unhappy mindˮ vaadeldi inimesi ja saadi teada, et kui inimene on päriselt kohal selles, mida ta teeb, siis valdab teda kerge õnnetunne või heaolu. Kui aga inimene mõtleb teisi asju tehes (näiteks joostes, töötades) oma igapäevamõtteid, siis seda õnnetunnet või õndsust justkui pole. „Peas ei ole ju alati ainult head mõtted – me ei mõtle ainult oma reisidest ja unistustest. Kui mõistus hakkab iseenesest tööle, siis ta hekseldab just pooleliolevate asjade ja lahenduseta probleemide kallal,ˮ selgitab Väljaste.

Mindfulness’i saab Väljaste sõnul kasutada igas valdkonnas. „Tegelikult on tähelepanelik kohalolu olnud ju aastatuhandeid ükskõik mis kultuuris au sees. Samamoodi kaastunne, heasoovlikkus, pühendumine.ˮ

Väljaste ütleb, et kui teha teadveloleku harjutusi 10 minutit päevas, siis see ei tähenda seda, et muututakse aina paremaks harjutajaks, vaid hakatakse kõike oma elus vahetumalt kogema. „Hakkad kogema seda, kuidas leida rahu ja tasakaal iseendas üles; kuidas sa saad valida olla kohal, tulla hekseldavatest mõtetest välja ja päriselt keskenduda. See on ju oluline ükskõik kellel ja millisel elualal: kooliõpilasel, kõigil ametikohtadel, partneriga.ˮ

Läänemaailmas on teadveloleku praktiseerimine olnud pildis umbes 40 aastat: Jon Kabat-Zinn tegi 1979. aastal oma esimese kaheksanädalase kursuse ja sealt edasi muutus teadvelolek aina populaarsemaks. Väljaste sõnul on mindfulness aga praegu nii popp just seepärast, et algusest peale on selle kõrval palju ka teadust tehtud. „See pole justkui mingi uhhuu-asi, vaid kogu aeg on praktika teadusega käsikäes käinud ja saame nüüd olla kindlad, et mindfulness’il on päriselt väga hea mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele.ˮ

Ühtlasi arvab Väljaste, et eestlased sörgivad selles teemas praegu natuke veel teistel sabas. „Kindlasti on meil palju sügavaid inimesi olnud, kes on taoliste praktikatega tegelenud juba ammu, aga see pole olnud n-ö peavoolus. Nüüd on mindfulness korralikult ka siia jõudnud ja ilmselt seetõttu, et need, kes kunagi sellega alustasid nii nagu mina, on sellest lihtsalt kogu aeg rääkinud, artikleid kirjutanud ja infot muul moel levitanud.ˮ

Hea võimalus, kuidas teekond juhendatult läbida, on minna kaheksanädalasele teadveloleku kursusele. Väljaste ütleb, et juba kahe kuu vältel loob inimene harjumuse mindfulness’i harjutusi pidevalt praktiseerida.

Ühe hea baasharjutusena tõstab ta aga esile hingamise jälgimist. See tähendab, et inimene hakkab pöörama tähelepanu oma hingamisele ja pärast oskab ta juba käigupealt koondada tähelepanu hingamisele, et leida sellest endale tuge ja tasakaalu.

Väljaste jagab ka kevadise koroonalaine kogemust, kui ta koolitas arste. „Õpetasin neile mitmeid teadveloleku harjutusi ja neil oli sellest nii suur abi. Näiteks rääkis üks arst, kuidas ta pidi tegema igapäevast patsientide kontrolliringi. Ta kasutas koridoris olles ja enne palatisse minemist hetke, et tunnetada oma jalataldu, et ta tõesti kõnnib praegu; et ta tõstab nüüd oma käe, vajutab ukselingile. See tundub pisiasi, aga sellest võrsub teatud mõttes ime – inimene ise tunneb, et ta on kohal ja patsient tunneb, et tema jaoks ollakse päriselt kohal. Selline teadveloleku harjutus ei ole elust eraldiseisev, vaid see tuleb jooksvalt ellu kaasa, inimene hakkab seda igal pool kasutama.ˮ

Enne magamajäämist soovitab Väljaste teha keha tunnetamise harjutust, mis soodustab head und. Harjutusega tuleb inimene mõtete ja emotsioonide virvarrist välja, loob kontakti oma kehaga, lõõgastub ja jääd magama. „Ka helisid on hea iga päev kuulata: oled kuskil looduses ja paned tähele neid helisid, mis sinu ümber on,ˮ pakub koolitaja välja.

Eesti keeles on olemas ka Vaikuseminutite äpp, mida on hea kasutada.

„Minu arust on mindfulness’i tarvis kõigil. Nagu ma arvan ka, et kõigile on vaja hambapesu, mitte ühtedele rohkem, teistele vähem. See on üks moodus, kuidas enda sisemaailma eest hoolt kanda ja olla vaimselt heas vormis,ˮ arvab Väljaste.

Ta lisab, et kindlasti on teadvelolekut vaja neile, kellelt nõutakse palju, näiteks arstid. „Sa ei saa teha oma tööd hästi, kui sa oled stressis ja läbipõlenud. Sa pead olema terav pliiats, aga kuidas, kui sul on samal ajal hull tempo peal?ˮ

Siinkohal avaldab Väljaste hea mõtte ja ütleb, et kui inimestel läheb mingil eluperioodil tohutu kiireks, siis esimese asjana viskavad nad oma elust välja just kõik kosutava ja meeldiva. „Ei käida enam sõpradega väljas ega loeta raamatuid, samamoodi visatakse kohe alguses välja ka teadveloleku harjutused. Ja ometi on nii, et kui praktiseerida teadvelolekut just kiirel ja keerulisel ajal, siis see toetab inimest väga palju.ˮ

Teadveloleku kursustel käivad aga tema sõnul koos erinevad inimesed: ärimehed, meditsiinitöötajad, õpetajad, üliõpilased jpt. „Millegipärast on sageli naisi rohkem kui mehi, sellest on kahju – minu arust sobib see meestele väga hästi.ˮ

Väljaste usub, et nüüd uues normaalsus ehk kriisiajal leiavad inimesed kergemini tee mindfulness’ini ja vaimset tervist hakatakse rohkem tähtsustama. „Üha enam räägitakse sellest, kui palju on tegelikult vaimse tervise probleeme. Praegune eluolu soodustab seda, sest kogu aeg on väga kiire ja stress. Kui mindfulness’i ja vaimse tervise hoidmist ei õpetata koolis, ülikoolis, kodus, siis kuidas inimene hakkama saab?ˮ

Ka tööandjad on nüüd surve all, sest töötajate vaimse tervise eest tuleb hoolitseda – enne oli ainult füüsiline. Väljaste ütleb, et viimastest uuringutest on selgunud, et kui töötaja vaimne tervis ei ole väga hea, siis ei ole ta ka tööl nii tulemuslik ja tubli. „Aga mõistagi on tööandjad huvitatud sellest, et töötajad oma tööd võimalikult hästi teeksid. Seega, kui vaimset tervist saab kuidagi toetada, siis tasub sellesse investeerida,ˮ arvab Väljaste ja ütleb lõpetuseks, et õnneks hakatakse ka aina laiemalt eri valdkondades mindfulness’ile rohkem tähelepanu pöörama.