Ka tugeva egoga juhid vajavad coachi abi, aga see pole kõigi jaoks

Dr Marcia Reynolds on treeninud juhte ja coach’e enam kui neljakümnes riigis ning ta on olnud suurima professionaalseid coach’e ühendava organisatsiooni International Coach Federation (ICF) president. 25. mail esineb Marcia Reynolds Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus Äripäeva juhtimiskonverentsil „Coaching 2021. Pöördepunktˮ.

Järgneb Katre Scott-Hopinksi tehtud intervjuu Marcia Reynoldsiga.

Coaching on samal ajal nii teelolemine kui ka sihtkohta jõudmine. Me oleme teel ehk kulgeme koos sinuga, mõeldes laiemalt olemasolevale olukorrale või elule, aga sihtkohta jõudma pead sa ise. Coach on su partner, kes mõtleb koos sinuga. Minu roll on analüüsida sinu öeldut ja mõtestada seda mõne uue lähenemisnurga alt. Coach’ina annan ma sinu loole uue vaatenurga, et sa näeksid kaugemale ja selgemalt. Sihtkohta ehk eesmärgile pead sa jõudma aga ise.

Inimaju jaoks on see palju efektiivsem sellest, kui öelda kellelegi, mida teha, mis aktiveerib ainult lühiajalist mälu ja on sellisena väga passiivne. Aga kui ma aitan sul oma aju aktiveerida ja ajus tekkivaid seoseid ümber korraldada, siis õpid sa midagi uut ja omandad selle püsivalt. Seetõttu on coaching palju tõhusam sellest, kui inimest nõustatakse, antakse talle tagasisidet ja öeldakse talle täpselt, mida ta peab tegema.

Ma ei nimeta oma töövõtteid meetoditeks, pigem tavadeks, sest muidu tundub, nagu ma manipuleeriksin sinuga. Seda ma ei tee. Ma ei ürita sind midagi tegema panna, vaid aitan sul teistmoodi mõelda. See lähenemine on mõnel määral struktuurne, sest ma pean teadma, kuhu me teel oleme. Ma aitan teha selgeks, mida sa tegelikult tahad, mitte mida sa peaksid tahtma. Lõpuks küsin, mida sa selle uue teadmisega peale hakkad ja milliseid samme kavatsed võtta, et jõuda soovitud eesmärgini. Nende lähte- ja sihtpunkti vahel me lihtsalt kulgeme või voogame. Oma töös annan peegeldavat kokkuvõtet, sõnastan ümber, kontsentreerin emotsionaalseid nihkeid ja esitan küsimusi selliselt, mis aitab sul näha end viisil, mida sa ise ei näe.

Ei, absoluutselt mitte! Tegelikult minu eetikakoodeks välistab teraapia. Aga tore, et sa iseloomustasid kuulamist ja mõistmist sõnaga „leebe”. See on tõesti üks sarnasus. Kuid mind ei huvita sinu minevik. Mind huvitab ainult see, kuidas sa praegu endaga hakkama saad ja kuidas see takistab sind saavutamast oma eesmärke. Kui sa ütled mulle, et kardad seda, mis võib juhtuda, siis ei küsi ma, kui tihti sa oled seda hirmu oma elus tundnud. Mind ei huvita, kust see tekkis, sest see ei puutu asjasse – sa oled normaalne täiskasvanud inimene, kellel on oma lugu. Selles loos on uskumused ja eeldused ning mõned kompleksid, mis sind praegu takistavad. Nii et mõned teraapiameetodid võivad teatud määral kattuda, näiteks veendumuste puhul, mis takistavad püstitatud eesmärkide saavutamist, kuid coaching pole kindlasti teraapia.

See on coaching’u kõige kiiremini kasvav valdkond. Praegu on ICF-s üle 40 000 coach’i üle kogu maailma. Enamik neist on executive coach’id, meeskonna-coach’id ja organisatsiooni-coach’id. USA-s ja eriti Hiinas on aga palju life-coach’e.

Oi, neid on tuhandeid! Samal ajal soovib üha enam rahvusvahelisi ettevõtteid, et juhid omandaksid coach’imise oskusi, ja seda ei saa õpetada mõne tunniga. Seega pole küsimus ainult coach’ides. Ettevõtetel on vaja, et nende juhid õpiksid teistmoodi suhtlema ja kasutama coaching’u lähenemist. See kõik võtab mitu päeva! Nad teavad, et mõtteviisi muutmiseks ja oskuste õpetamiseks läheb palju aega. Tööd on tõesti palju. Mina olen spetsialiseerunud organisatsiooni coach’imisele. Töötan ettevõtetega ja õpetan neile coach’imise oskusi. Minu arvates on käimasolev pandeemia seda vajadust suurendanud.

Life-coach’ide puhul ei ole kliendi nõuded ehk nii ranged, kuid äriettevõtetes, eriti rahvusvahelistes suurettevõtetes, peab coach alati tõestama oma tausta, koolitust ja sertifikaadi taset. See võib olla ICF-i sertifikaat või Euroopas EMCC, aga on ka muid sertifikaate. ICF on teinud suurepärast turundustööd ja paljud ettevõtted kogu maailmas teavad, et ICF-i coach’id peavad läbima väga spetsiifilised koolitusprogrammid, et organisatsiooni liikmeks saada. Ehkki mul on doktorikraad, nõuavad kliendid sageli just kutsetunnistust. Ettevõtete puhul ei ole see suur murekoht.

Siin on mitu küsimust. Esiteks ei taha ma coach’ida kõiki, vaid mul on väga selgete tunnustega klienditüüp, keda ma eelistan coach’ida. Aga selliste karmide tippjuhtide coach’imine on väljakutse ja mulle see meeldib, sest olen selles üsna edukas olnud.

Seetõttu jõuavad sageli minu juurde tugeva egoga juhid. See, et nad arvavad, et saavad ise hakkama, sõltub nende saavutatud tulemustest, mitte sellest, milleks nad enda arvates suutelised on. Kui turg ja ärikultuur muutub ning ettevõtte tulemused langevad, siis nõustuvad ka sellised juhid, et vajavad coach’i abi. See, kui juht tuleb minu juurde ega usu absoluutselt coaching’usse ega ole nõus minuga vestlema, ei tähenda seda, et teda ei saaks coach’ida.

Coach’itavuse tasemed on erinevad. Kui juht on lihtsalt mures ja testib sind, on see okei. Aga kui tal kästi minna coach’i juurde ja ta ei taha seda teha, siis see ei ole okei. Siis ma peegeldan seda talle ja ütlen, et on selge, et ta ei taha siin olla ja et ta ei näe selles väärtust. Isegi kui määratleksime tema väärtused ja eesmärgid, ei taha ta ikkagi, et teda coach’itakse, nii et ei tasu raisata tema raha ega tema ja minu aega.

Kui sa lähed ICF-i veebisaidile ja vaatad uuringute alt, siis seal on üsna palju coaching’u kohta käivad uuringuid. Coaching on olnud olemas juba 25 aastat ja seda on põhjalikult uuritud.

Jah, ma tean, see on suurepärane!

BetterUp on mõeldud peamiselt personaalseks coaching’uks ja paljud ettevõtted kasutavad seda mitte tippjuhtide, vaid keskastme ja uute juhtide jaoks. Näiteks kui tahetakse coach’ida suurt hulka töötajaid, kuid ei saa mind endale lubada. (Naerab.) Nii et BetterUp pakub ettevõtetele tõeliselt häid võimalusi coaching’u toomiseks keskastme ja esmatasandi juhtideni, samuti inimesteni, kes vajavad personaalset coaching’ut. Niisiis, ma arvan, et see täiendab suurepäraselt seda, mida me kõik ülejäänud teeme, ja mulle meeldib, et prints Harry ütleb, kui võimas asi on coaching. Harry on suurepärane PR-nägu coaching’u jaoks.

Igaühele oma coach! (Naerab.)

Mul on kirjas coaching’u tüüpprotsess, mis on kirjeldatud minu veebisaidil visioning.com.

Esmalt kohtun kliendiga. Tavaliselt kohtub näiteks keskastme juht paari coach’iga, et ta saaks valida välja talle sobiva. Ja kui valitakse mind, siis on meil esimene vestlus selle üle, mis on tema arvates tema eesmärgid.

Seejärel kohtume ülemusega, et välja selgitada, kas on veel mingeid eesmärke, mida võiks muuta – tavaliselt juht ise nii ei mõtle. Seejärel teen 360˚ otseintervjuu, kus intervjueerin otseseid alluvaid, ülemusi ja juhti privaatselt. Selle eesmärk on mõista inimese juhtimisstiili, tõhusust ja seda, mida teised sooviksid, et ta rohkem teeks. Võtan selle kokku ja võrdleme seda juhi eesmärkidega ning seejärel võib-olla muudame eesmärke, enne kui coaching’uga süvitsi alustame. Nii on meil selge eesmärk, mida tahame saavutada. Mõnel päeval tuleb juht ise ja ütleb, et jah, ma tean, et meil olid eesmärgid, aga see on nüüd muutunud oluliseks ja ma tahaks sellele keskenduda. Ja see täiesti sobib. Me ei vaata eesmärke iga kord üle. Vaatame eesmärgid üle ainult iga kuue nädala tagant. Tavaliselt kestab coaching 6–9 kuud.

Kuid tihti on minu juhtide puhul oluline mitte see, mida nad teevad, vaid see, kuidas nad ennast juhina näevad. Kui nad muudavad seda, kuidas nad juhtimist defineerivad, siis muudavad nad ka oma käitumist juhina. Seda ei juhtu, kui lihtsalt käskida neid asju teisiti teha.

Kui ma coach’in juhti, kes on eriti suure egoga või kellele meeldib inimesi kamandada või kellel ei ole oma töötajatega head kontakti, siis ma küsin temalt, kuidas ta defineerib juhtimist. Ja kuidas temaga töötavad inimesed juhtimist defineerivad? Kas ta on valmis laiendama oma määratlust juhtimisest, et saavutada oma töötajatega parem kontakt? Ja võib minna vaja palju seansse, et saada aru, kes juht tegelikult on.

See on huvitav küsimus. Kui ma alustasin, kippusid juhid olema pisut vanemad, vähemalt 40. või 50. eluaastates, olles jõudnud teatud tasemele. Kuid nüüd töötan ma üha nooremate juhtidega, kes on teinud karjääriredelil kiire tõusu ega tea, kuidas uuel ametikohal hakkama saada. Seega paistab, et tänapäeval on juhid nooremad, põhiliselt 30. ja 40. eluaastates.

Ma arvan, et see näitab lihtsalt seda, kuidas ettevõtted on muutunud ja et see, mida inimesed oma juhtidelt soovivad, on pisut erinev sellest, mis oli varem. See on minu oletus, minu tähelepanek. On ettevõtteid, kes pandeemia tagajärjel võitlevad ellujäämise nimel, ja on ettevõtteid, kellel läheb tõesti hästi ja kes ei suuda töömahtudega toime tulle ning peavad kiiresti inimesi edutama. Ja neid on palju. Alkoholifirmad, süstlatootjad ja tarkvarafirmad – nende äri õitseb!

Ma ei oska sellele täpselt vastata, kuna valdkond kasvab väga kiiresti. Aafrikas oli kasv alguses aeglane, kuid ka nüüd saan üha rohkem tellimusi, sest minu coaching’u-koolid asuvad Aafrikas. Ma ütleksin, et küsimus on rohkem tasus, mida nad suudavad maksta. Nagu Indias, kus valdkond kasvab kiiresti, kuid tasud on väiksemad. Aasias areneb see kõigis riikides. Ma arvan, et Lõuna-Ameerika riikides pole coaching ehk väga levinud, kuid tõenäoliselt on selle põhjuseks majandus. Kui majandus on raskustes, siis on neil raske coaching’u eest tasuda, ehkki neil on seda kõige rohkem vaja.

Jaapanis olen ma tipp-coach’ide mentor. Nad võtsid coaching’u varakult omaks. Jaapanis oli üks esimesi coaching’u-koole, mis coach’is ICF-i rahvusvahelisi filiaale. Jaapanis on coaching olnud juba 20 aastat või varemgi. Ma alustasin tööd Jaapanis juba ammu, 2001. aastal.

Ma ei coach’inud neid. Ma õpetasin nende coach’e. Kuid ma pean ütlema, et olen praegu tipp-coach’ide mentor ja seal on üsna palju naissoost coach’e, kes coach’ivad ärimehi. Ma ei arva, et see oleks mingi probleem. Ma arvan, et see on stereotüüp. Me ei juhi neid, vaid coach’ime ja siin ongi erinevus.

Trumpi taolist inimest ei saa coach’ida. Sa küsisid teraapia kohta ja paadunud eneseimetlejat on väga raske coach’ida. Meil on selged juhised ja ka ICF-l on oma juhised selle kohta, et kui coaching’u käigus tõusevad esile teraapia teemad, siis me ei tohi neid käsitleda. Mul on psühholoogiadoktori kraad, nii et tean kohe, kui miski pole coaching’u teema või tegemist pole coaching’u olukorraga. Mul on tegelikult olnud kliente, kes käivad samal ajal ka terapeudi juures. Olen neile öelnud, et neil on midagi, mis tundub olevat varjatud ja ma ei usu, et saaksime sellest coaching’u abil lahti ja soovitan neil alustada selle jaoks mingit teraapiat. Mul oli klient, kes ütles, et mul oli täiesti õigus ja et ta käib selles asjus juba teraapias.

Ei ole vajalik. Omandasin selle muudel põhjustel. Ent pean ütlema, et nii on see USA-s, aga Hiinas on see veidi erinev. Riikides, kus ei vaadata teraapiat ega terapeudi juures käimist hea pilguga, on coach’i juurde minek okei. Siis võibki juhtuda, et coaching’ut tegev inimene proovib saavutada midagi, mida coach’imine tegelikult ei võimalda. See on delikaatne olukord, kui see juhtub. Isegi mõni mu õpilane on tulnud coach’i juurde, sest nad vajavad tegelikult teraapiat. Neil on midagi vaja ja ma pean seda tõesti jälgima ning veenduma, et nende vajadused ei takista seda, mida me õpetame.

Minu aju puhkab matkates. Elan mägede lähedal. Või panen jalga matkasaapad ja lähen kõrbesse.

Olen coach’ina töötanud 25 aastat, alates sellest, kui valdkond kiiresti kasvama hakkas. Kuid ma olen olnud koolitaja ja tippjuhtide koolitaja 40 aastat. Kui avastasin enda jaoks coaching’u, sain aru, et sellest oligi mul puudu.

Muutunud on see, et nüüd me mõistame seda veelgi paremini. See, mida ma praegu õpetan, on palju võimsam kui see, mida ma õpetasin 20 aastat tagasi, kui me alles nägime, et see toimib, kuid ei teadnud, miks. Nüüd me teame, mis töötab ja miks. Ja me läheme sügavuti, kuulame, ning näeme, kui oluline on inimestevaheline energia, mitte ainult meie kasutatud sõnad ja oskused.

Me oleme tegelikult alles jäämäe tipus ja alles hakkame aru saama, mis on coaching. Ma nimetan meie väljundit kollektiivseks tarkuseks.