Kui kiitmine tulemust ei paranda

Positiivsus, väärtustamine, tunnustamine on midagi, mida oleme harjunud võtma hea tulemuse eeldusena. Midagi, mis on nagu a priori ehk mis on enesestmõistetav ja ilma milleta tulemust ei tule. Veelgi enam – oleme harjunud ehk ka sellega, et seda positiivsust on vaja pidevalt võimendada sihiga kasvatada usku endasse ja parandada (loodetavasti) selle kaudu ka tulemust.

Umbkaudu 80ndate teises pooles sai eelkõige USAst alguse liikumine, mis kinnitas veendunult (tuginedes ka ühele teadusuuringule, mida, tõsi küll, tõlgendati vildakalt), et praktiliselt kõik ühiskonna probleemid alates koduvägivallast kuni varastamise ja vaesuseni on taandatavad ühele põhjusele: inimeste vähene usk endasse. Täpsemalt tugines see muuhulgas Californiast pärit poliitiku John Vasconcellose uskumusele – kes, muuseas, oli ise läbi teinud pikaajalise teraapia eneseusuga seotud teemadel –, et kui inimesed endasse rohkem usuksid, teeksid nad paremaid valikuid.

Vasconcellosel õnnestus ära veenda ka tollased osariigi juhid ja nii sai alguse uus moeröögatus, mida põimiti kiiresti igasse eluvaldkonda, eelkõige haridusse, ent ka mujale. Lapsed hakkasid koolis üksteisele kirjutama, mida nad teiste juures hindavad, töökollektiivides hakati juhtidele õpetama, kuidas ikka rohkem tunnustada, ja nii edasi. Tead küll, see laine on juba aastaid tagasi ka meile jõudnud ega näita vaibumise märke. Juhid tunnustavad liiga vähe, on üks enim levinud kriitikaid juhtide suunal. Muuseas, selle moevoolu tagajärjeks on näited lumehelbekestest, sellest, kuidas millenniumipõlvkond on enesekeskne, hoolib vaid endast ja muu taoline.

Tõsi, nendes teadusuuringutes "unustati" märkida, et teadlased ütlesid, et usk endasse on küll oluline, ent seda on väga keeruline mõõta ja mõõdetavalt mõjutada. Mõningast positiivset mõju võis n-ö teadlikul positiivsusel küll märgata akadeemilise edukuse juures, ent muudes valdkondades ei suudetud mõju tõestatult ja üheselt näidata – lihtsamalt öeldes märgati, et ka eneses kahtlejad võisid üsnagi edukad olla. Veel enam – hilisemad uuringud on näidanud, et ka kõige edukamad meist mis tahes valdkonnas, alates tippsportlastest tippärimeeste ja tipp-poliitikute ning tippsptsialisteni kahtlevad endas. Neil, nagu meil kõigil, tuleb ette hetki, kus nad mõtlevad lõpetamisele, eemaleastumisele, kus nad tunnevad ennast väheväärtuslikena. Kõigil, sest see on osa inimeseks olemisest. Ent nad on edukad hoolimata kõhklustest.

Seega, kui sa oled kohanud – ja ma usun, et oled – ütlusi nagu "Usu endasse!", "Vaid taevas on piiriks!", "Sa oled nii andekas!", "Kõik on võimalik kui ainult tahad!", "Sa suudad!", siis ehk aimad, millest räägin. Räägin usust endasse, mis tugineb millelegi, mis justkui asub meist väljaspool ja mis peab olema kõva nagu kivi. Kahelda, muretseda ja ennast kehvasti tunda ei tohi – seda teevad nõrgad. Kõvad tegijad panevad. Nad on ilusad, väärtuslikud ja võimekad igas olukorras. Ehk meie usk endasse tugineb selle loogika järgi rohkem näitlemisele. Fake it till you make it ehk tee-kuni-sa-oled-see-tüüpi mõtteviisile. Me paneme palju auru teesklemisele, näitlemisele, enda või ka teiste üleskloppimisele. Tunnustame, väärtustame, kiidame iseend ja teisi. Ja sellest mõtteviisist saab alguse ebakindlus. Häälekas ebakindlus.

Näideldes me ei keskendu tegemisele, ometi on tegevus – ise tegemine – see peamine, mis kasvatab usku endasse. Kogemusega, asju ise päriselt ära tehes. Selle asemel me näitleme, et me oleme tegijad – meil on palju tööd, me oleme perfektsionistid, me oleme tähtsad, panna tuleb! Ja samas pole meil kunagi küllalt, meil on alati midagi puudu – eelkõige sisemist usku endasse. Sest meie pea pole rumal, ta saab aru küll, milline on seis tegelikult.

Ent me paneme ikka edasi: kõige nähtavamalt tuleb see ebakindlus välja näiteks sportlastel, eriti harrastusportlastel, kes hakkavad võistluste eel rääkima, kui kõvad tegijad nad on ja kui lihtne see eesootav katsumus on. Või siis ajab näpud püsti ning postitab instasse ja FB-sse, et see kõik on jube fun ja tõeline nauding, ehkki sisemiselt kõik keeb ja kobrutab. Sama võib kuulda ja näha ka kontorites, kodudes, tegelikult igal pool, kus inimesed suhtlevad ja teevad peenes keeles öelduna image managing'i. Vaimne tugevus tähendab justkui välist teesklust, näivust, et kõik on super, ning loomulikult ei tohi eelseisvas edus kahelda, veel vähem lõpetada. See on allaandmine ja allaandmine on nõrkadele. See on häälekas ebakindlus, mida me tegelikult kuuleme.