Töötervishoiuarst, Heba kliiniku juht ja Töötervishoiuarstide seltsi juhatuse liige Evelyn Aaviksoo soovitab juhtida töötajate terviseressurssi täpselt nii, nagu juhitakse ettevõtte majanduslikke ressursse. Sellest sõltub ettevõtte suutlikkus teenida kasumit ka tulevikus.
Juhtimiskonverentsi Coaching 2024 Vastutus programmijuht Aira Tammemäe uuris, mis on töötervise murekohad, kuidas on lood tööstressiga arsti pilgu läbi ja mida juhid õigupoolest oma töötajate tervise kohta teada võiksid.
Aira Tammemäe: Sa tuled neljapäeval esinema
juhtimiskonverentsi Coaching 2024 Vastutus juhtide fookussaali intrigeeriva teemaga:
mida juhid oma töötajate kohta ei tea, aga võiksid teada. Las need konkreetsed lood jääda seal avastamiseks. Aga mis on need murekohad, millega sina oma kabinetis kokku puutud?
Evelyn Aaviksoo: Töötervishoiu valdkonna mõte on organisatsioonis inimesi tervikuna käsitleda selliselt, et nende tervis oleks seal hea, et neil oleks hea tööd teha. Et see on justkui üks niisugune terviklik organism, mis peab hästi toimima. Me pöörame tähelepanu nendele asjadele, mis on just selle inimese puhul aktuaalne hea tööelu ja hea olemise säilimise seisukohast. On ju terve hulk inimesi, kellel ongi kõik hästi, ja see ongi tore. Järelikult tal on väärtused paigas, tööl on suhted head, tervis on hea.
Samas murekohad võivad olla seinast seina, kellel on füüsilised probleemid, kellel on mingisugused emotsionaalsed probleemid. Meie võtame esimese fookusena aluseks töökeskkonna ohutegurid. Kui inimene on vastutaval tööl, siis tal on teatud üht tüüpi ohutegurid, kui ta töötab sellises nõudlikus ametis, kus tal on palju inimestega suhtlemist või näiteks inimeste tervise või julgeoleku eest vastutamist, siis on teised ohutegurid, kui keegi teeb näiteks liinitööd, siis temal on kolmandad teemad.
Kui sa võrdled aastaid tagasi aega ja tänapäeva, kas selles, mida sa kuuled oma kabinetis, on midagi muutunud.
Väga palju on muutunud ja eelkõige just nimelt needsamad nii-öelda psühhosotsiaalsed ohutegurid või vaimne tervis laiemalt. Varem pöörasid inimesed ise rohkem tähelepanu oma füüsilisele tervisele. Mul on selline tunne, et kui Eesti oli veel noor, siis oli kõigil vaja kuidagi ellu jääda, keegi ei mõelnudki nii, et kas mul on hea. Tegutseti kogu aeg niimoodi, et rühin ja teen ja tagan endale seda, mis on mulle eluks vajalik. Aga nüüd on inimestel eluks vajalik olemas, elu on parasjagu hea ja esile kerkivadki küsimused, miks ma üldse midagi teen, kas see on õige koht, kus ma praegu olen, võrreldakse ennast ja oma saavutusi teistega – see kõik võib olla nii rahulolu kui rahulolematuse põhjuseks. Nii, et sellest vaatest on vaimse tervise ja ka enda vajaduste suhtes teadlikkus kasvanud, aga ka tervist mõjutavad tegurid muutunud.
Kas vaimsete probleemide kasvu statistika põhjus võib olla see, et inimene on teadlikum, ta reageeribki varem, või on ikkagi kuskil mujal ka veel põhjused?
See on multipõhjuseline. On inimesi, kes on väga teadlikud. Samal ajal kogu töökeskkond ja nõudmised töötajatele või iseendale on kindlasti muutunud. Ja muutunud on ka ju kogu ühiskond. Inimestel on palju üksildust, kohati on selline tunne, et jube suur suhtevõrgustik, kõik on käe-jala juures, aga samas intellektuaalseks aruteluks on aega vähem, polegi alati neid võtta, kellega olulistest asjadest rääkida. Väga palju on selliseid praktilisi jutte ja sellist aega ja ruumi, kus lihtsalt kulutad aega. Selle kõige mõtestamise jaoks on aga vähem aega. On mingid nõudmised, mis igalt poolt sisse jooksevad, kõik eeldavad sinult midagi, ilma et sa jõuaksid mõelda: aga miks ma seda teen.
Seega statistika ei valeta, üldiselt kõrgem stressitase ja vaimsed probleemid on ikkagi reaalsed. Mitte ainult teadlikkuse kasvu tõttu ei näe seda statistikas?
Kindlasti, mina olen selles väga-väga veendunud. Vaimsed probleemid on ka reaalselt sagenenud ja toimetulekuoskus on kohati isegi vähenenud.
Aga kuidas tööandja teada saab, et tema organisatsioonis on tõesti vaimse tervisega laiemalt probleemid või siis tervistkahjustav olukord. Kas sinu kaudu jõuab see kuidagi ka tööandjani, et võta midagi ette, sinu töötajatel on sellised teemad?
Teema jõuab meie kaudu tööandjani üldistaval tasemel. Mitte kunagi niimoodi, et tead, sinu, sellel või tollel inimesel on tõsine probleem. Meie tahame vaadata ettevõtet tervikuna, mis protsessid seal toimuvad. Kui ettevõte on töötervishoiuteenuse partner, siis tekib tegelikult terviklik pilt. Meil on võimalus seda suurelt analüüsida ja tööandjale öelda, et vaata, raamatupidajatel paistab sul olevat tegelikult kohati ajapuudus ja selle tõttu mingitel perioodidel liigne tööstress, või siis võib-olla et vaata, selles üksuses paistab millegipärast konflikte palju või füüsiline keskkond on kõik hea, aga tundub, et inimesed magavad halvemini ja on ärevamad – seda peaks lähemalt vaatama ja hindama, miks see nii on, mida peaks tegema, mis võiks olla lahendus.
Ettevõtted, kes on oma töötajate tervise eest hoolitsenud, saavad teie käest ülevaate, kuidas on lood töötervisega ettevõttes tervikuna, ja päris konkreetseid viiteid, mida mujalt ei saagi?
Just nimelt, sest ega kõigist terviseprobleemidest ei saa inimene tööl rääkida ja teisalt jälle ei oskaks ka tööandja neid tervise küsimusi tõlgendada. Tööandjatega pigem ongi meil niisugune suhe, et me teame, mis seal organisatsioonis toimub, mis tüüpi tööd tehakse, millised on muutused, millised on suhted, kuuleme, mida inimesed arstile räägivad, teame visiidil käinud inimeste tervise probleeme, eripärasid, vajadusi arvestades konkreetset konteksti. Siis me saamegi tööandjaga arutada, et näed, meie nägime seda nii, see või teine asjaolu võib tervist ja heaolu mõjutada. Meil on palju toredaid näiteid.
Aga too mõni näide …
Meenub lugu aastatetagusest ajast, kui noored juhid ostsid tootmisettevõttes töötajatele pinksilaua, sest pinksi on tore mängida ja puhkepauside ajal oleks hea lõõgastuda. Aga töötajatel olid vahetuse lõpuks jalad seismisest liiga väsinud, et veel pinksi mängida. Juhid tahtsid siiralt head teha, aga töötajad tundsid, et juhtkond ei saa üldse aru, mida tähendab terve päev tootmises turvajalanõudega ringi liikuda.
See, mida sa praegu näiteks tõid polegi nii ebatavaline. Mis siis lahendus sellises olukorras on?
Oluline on töötajatega rääkida. Oluline on teadmine ja arusaamine, kes meil siin töötavad, miks nad siin töötavad. Loomulikult sa ei saa juhina kõigile töötajatele ja kogu aeg maailma parimaid tingimusi luua, see ei ole võimalik. Aga juhtide teadlikkust ja töötajatele lähemale toomist on kindlasti võimalik juhtida, sealhulgas kasutades oma tervisepartneri sisendit.
Mis on kõige olulisem erinevus töötervishoiuarsti ja perearsti vahel? Miks mul peaks mõlemad olema?
Perearst tunneb perekonda, teab mis haigused on olnud sinu vanaemal, mis on kroonilised haigused teie peres. Ta teab, missugune su elu on. Töötervishoiuarsti jaoks on see pere ettevõte, kus sa töötad. Mitte ükski perearst ei jõuaks näha seda dünaamikat ettevõttes, kus sa töötad, mis ohutegurid seal ettevõttes on, ja mõelda selle peale, kuidas töökeskkonnas inimese heaolu tagada. Perearsti fookuses on ju rohkem lapsed ja vanurid, kellele kogu see aeg kulub. Ja täiskasvanud tööealine inimene, kes tegelikult justkui ühel hetkel on täiesti terve, mõnikord vaid natukene kurb – tal pole ju asjagi perearsti juurde. Üks kõige suurem erinevus perearsti ja töötervishoiuarsti vahel on ilmselt see, et töötervishoid on ennetusmeditsiin ja peremeditsiin on valdavalt ravimeditsiin. Meie oskame ka ravida, aga esimene eesmärk on näha ja märgata neid märke, et keegi haigeks ei jääks.
Kui altid on ettevõtjad töötervishoiu teemadega tegelema?
Kuidagi ajalooliselt on juhtunud niimoodi, et töötervishoid on vahel selline rudiment, ei saa aru, miks teda vaja, eks. Mõni ettevõtja võtab seda ikka veel nii, et ahah, mul on vaja seda linnukest, otsin selle kõige odavama, saan vajaliku kinnituse kätte. Ja siis tundub, et nõme teenus, ma ei saanud sellest midagi sisulist. Samas teadlikkus on kindlasti kasvanud, see arusaamine, et miks seda vaja on, mida ma saan sellest teenusest, mida ma saan sellest partnerlusest. Kui sa tahad, et äri läheks hästi, siis need inimesed, kes sinuga koos seda eesmärki täidavad, see kõik on üks organism ja hea, kui see edukas äri ajamine oleks koos tore teekond.
Täpselt nagu sa juhid oma majanduslikke ressursse, võiksid sa juhtida töötajate terviseressurssi, aga kuna ettevõte peab eelkõige keskenduma oma valdkonna äritegevusele, siis on hästi tore, kui tal on keegi, kes suudab tema äri heaks selle panuse anda. Lõpliku otsuse teeb alati ettevõte, kas ja kui palju ta tahab selle ressursi hoidmisesse panustada. Laiemalt vaadates on panus töötervishoidu kogu ühiskonnale kasulik. See on ennetusmeditsiin, see keskendub inimeste tervena hoidmisele. Kui me leiame näiteks esmaseid haigusmärke, siis saame need inimesed õigele rajale suunata, saame motiveerida inimesi ennast säästma, ja nii omakorda tõsiseid haigusi ennetada.
Et siis võib öelda nii, et töötervishoiuasutused ja -arstid on tegelikult nagu ärikonsultandid? Nad teevad ettevõtja heaks tööd selleks, et ka tulevikus oleks võimalik selle ressursiga kasumit teenida?
Täpselt. Teadlik tellija saab ka parema kvaliteedi. Ärikonsultanti ei valita ju kõige odavamat, vaid sa võtad ikkagi selle, kes ettevõttele ka sisulist kasu toob.
Seotud lood
Elektrienergia- ja automaatikalahendusi pakkuv Schneider Electric on üle maailma tuntud mõjuettevõte ehk Impact Company. Ettevõtte Baltikumi personalipartneri Anneli Nelsoni sõnul mõtlevad nad suurelt ning on ammu mõistnud, et töötajate üksnes palgaga motiveerimine ei ole tänapäeval piisavalt sisukas lähenemine ega taga pikaajaliselt jätkusuutlikku tulemuslikkust.