Aasta koolitaja 2018 Alar Ojastu: õppides jagama teistele tõde, õpime iseendale vähem valetama

Alari sõnul valdas teda tiitlit pälvides suur ja sügav rõõm. „Ma ei olnud tänavu tiitlite jagamisele üldse mõelnud. Olin Rootsis koolitusel ning kui õhtul enne magamaminekut e-kirja avasin ja uudist lugesin, tekitas see tõesti hea tunde,” meenutab ta.

Aasta koolitaja tiitlit anti välja neljandat korda ja Ojastu sõnul on ta olnud varasemalt isegi veidi pettunud, et teda pole ära märgitud. „Olin mõelnud, miks mind tähele ei panda – kas ehk turundan end valesti või mis on puuduolev lüli? Sel aastal unustasin teema täiesti ja nüüd valdas mind kahepidine tunne: ühelt poolt tundsin, et lõpuks ... ja teisalt mõistsin, et see on tunnustus väga paljudelt inimestelt, kes ütlevad mulle korraga aitäh. See on päris tänu, mis näitab, et teen õiget asja. Ja et viis, kuidas ma seda teen, on õige.”

Samas tunnistab Alar, et kui tema koolitust kui aasta koolitaja oma sisse juhatatakse, tundub see kohati isegi liiga suurejooneline. „Ent pean täheldama, et see võib tekitada mingil määral teatud kontekstis ka arrogantsust. Kui on aga tegemist raske publikuga, annavad sellised tunnustused teatud jõudu ning enesekindlust.”

Asume kohe asja juurde ning uurime koolitajalt, milline publik on raske ja kuidas sellises olukorras hakkama saada. „Raske publik on see, kes ei tule sind kuulama, vaid tuleb oma tõde kuulutama ja koolitajat koolitama, Need on inimesed, kes ei taha ise õppida ja on koolitusel täiesti valedel põhjustel. Analoogina võiks tuua, et lähed kontserdile Ivo Linnat kuulama, ronid lavale ja küsid, et Ivo, kas sa võiksid diskot teha? No aga ära siis mine kuulama Ivo Linnat, kui tegelikult tahad diskot kuulata! Selline publik väsitab väga, sest koolitajana on vaja energiat, et anda edasi koolituse sisu, pead hoidma ruumi atmosfääri ja meeleolu ning siis pead veel kellegagi vaidlema.”

Selle vastu aitab tema sõnul see, kui publiku seas tekib etlejatele vastasseis ja ta hakkab ka teisi häirima. Ent samas kui kogu grupp on mõjutatud ühest negatiivsest liidrist, võibki olla koolitus rikutud, sest edasiliikumiseks on vaja gaasi, aga kui üks või mitu jalga on kogu aeg piduril, ei saa koolitus kuidagi jõuda välja planeeritud kohani. „Nii nagu sünnipäevapidu ei olene ainult sünnipäevalapsest, vaid panustama peavad kõik külalised, on koolitusega samamoodi – kõik osalejad ja koolitajad kokku loovad selle. Iga inimene, kes räägib, kes kuulab, mõjutab teisi inimesi ruumis. Näen kindlalt seda joont, et publik ise panustab koolitusse ja ise suudab selle ka rikkuda. Rikkumine näeb välja samamoodi, kui kinos filmi vaadates hüppab keegi pidevalt ekraani ees ega lase kellelgi saada korralikku filmielamust.”

Alar oli väga noor – kõigest 18-aastane –, kui alustas ettevõtlusega. Juba kolm aastat hiljem koges ta esimest pankrotti ja see oli ka üks põhjustest, miks ta sattus tööle koolitusfirmasse Vain & Partnerid. „Tundsin, et pidin oma kogemuse puudumist kompenseerima õppimise, lugemise ja mõistmisega, kuidas käib ettevõtlus, juhtimine, müük, klienditeenindus,” räägib ta. „Võtsin 15 000 Eesti krooni eest õppelaenu ja ostsin Amazonist raamatuid. Lugesin aastaga läbi üle 100 äriteemalise raamatu ja ju see oli Peep Vainule atraktiivne, et ta mu tööle võttis. Tahtsin sel hetkel juba väga ise koolitada, aga Peep arvas, et olen liiga noor ja mul on vaja rohkem kogemusi.”

Muide, tänu raamatute lugemisele sai ta väga hästi selgeks inglise keele, meenutades, et esimesed kuud luges ta raamatuid sõnaraamatu abiga, kuid juba vähem kui poole aasta möödudes polnud sõnaraamatut enam vaja. Samuti sai Alar raamatutest oma mõtteid selgemaks: „Sain aru, et kui oled juht, siis ongi raske. Üks on objektiivne raskus, sest sa ei tea, kust kümne päeva pärast töötajatele palgaraha leida. Teine on subjektiivne sisemine negatiivne mina-keel: miks minul nii raske on? See võtab ära väga palju teotahet ja esimeses ettevõttes sai mulle selgeks seaduspärasus, et ma ei tohi usku ja lootust kaotada ning pean suutma end igas olukorras edasi minema motiveerida.”

Suur soov õppida aitas müügikogemuseta noorel mehel Vain & Partnerites kahe aastaga ettevõtte parimate hulka jõuda. Ta luges ja õppis endale müügitöö selgeks ja ütleb tagantjärele, et kuna kallite koolituste müük on vahel isegi pool aastat aega nõudev protsess, sundis elu teda hakkama saama olukorraga, kus esialgsel pilgul ei too pingutused midagi tagasi ja väliselt ei ole midagi tähistada.

Sellega raskused veel ei lõppenud: 2007. aastal investeeris Alar miljon krooni Bulgaaria kinnisvaraturule, kuid arendaja läks masu tõttu pankrotti. Nii leidis mees end üleöö olukorrast, kus tal oli miljon laenu, igakuine pangalaen intressiga 20 000 krooni, tagatiseks parima sõbra kodu .... „Olin 25-aastane ja kui inimene on selleks ajaks kaks korda pankrotis olnud, tekib mõttetu inimese tunne. Aga olin selleks ajaks endaga nii palju tööd teinud, et kui mõnel õhtul oli tõesti elutahe kadunud, siis kõik see varasem töö aitas hoida end sel perioodil tegelikult psühholoogiliselt tugevana. See ongi see uks, mis minust sai koolitaja.”

2008. aastal sattus Alar tööle ühte pankroti äärel olevasse restoraniketti. Ta nägi, kui palju sõltub selles äris teenindaja tahtmisest kliente teenindada ja neile head elamust anda, ent kahjuks oli see keerulise sisekliima tõttu raskendatud. Nii tekkis tal idee korraldada koolituse laadne asi. „Ma ei olnud ju kunagi teenindaja olnud, aga tundsin, et saan neile jagada muid mõtteid – miks me tõuseme hommikul, miks me neid asju üldse teeme, mida me teeme jne. Kõik, mis olin aastatega enese jaoks õppinud, läks nagu rusikas silmaauku! Oma tööd oskavat inimest ei takista head tööd tegemast mitte tema oskused, vaid see, et mõni päev lihtsalt ei ole tahet midagi teha. See teebki minu koolitused eriliseks: inimesed leiavad vahepeal kaduma läinud tahte! Ehk et enne kui juhin või teenindan teisi, juhin ja teenindan ennast. See on oskus muuta oma meeskonna inimesed ettevõtlikuks iseendaga töötamise kaudu ja toetada neid igati.”

Täna annab Alar keskmiselt neli koolitust nädalas, kuid leiab, et seda on liiga palju, sest introvertse inimesena ei jää tal aega seltskonnata olla ja akusid laadida. Aldis ei ole ta ka koolituste andmisele välismaal. „Kuna käin vähemalt kaks kuud aastas ise välismaal õppimas, siis tean, mis tunde tekitab lennujaamas elamine. Olen otsustanud pigem mitte olla rahvusvaheline guru, kui et söön kuivanud lennujaamatoitu ja hingan lennujaama kehva õhku – selline elu veetmine ei ole minu jaoks. Sõita Eestis autoga teise riigi otsa, kuulata mõnusat muusikat ja vaadata ilusat Eesti loodust tundub mulle oluliselt inimsõbralikum.”

Ta nendib, et koolitaja töö hooajal on nagu tippsport – kurnav nii elule kui ka vaimule. „Minu koolituspäevad kestavad kella kümnest kaheksani, millele lisanduvad nädala jooksul kliendikohtumised, intervjuud ja e-kirjad ning muu. Pärast rasket koolituspäeva õhtul vanni minek ja muusika kuulamine ei ole minu jaoks kindlasti taastumine, vaid rahunemine ja esmaabi. Minu strateegia on jälgida tähelepanelikult oma und, sest see on kõige alus. Pigem jätan mõnele sünnipäevale minemata, kui mul on vaja magada. Teine oluline komponent on teadlik toitumine, et toitained tõesti aitaksid mul taastuda. Kolmandaks igapäevane meditatsioon – selleta ma ei saa, ma ei suudaks ise selles tempost tegutseda.”

Kuna varem pole Alaril nii suurt töökoormust olnud kui täna, on ta juba otsustanud, et edaspidi jätab oma koolituste vahele pikema pausi. „Vajan nädalas üht päeva, mis on ainult minu päev hommikust õhtuni ja kus ei pea midagi tegema ning isegi mitte e-kirju vaatama. Viimastel kuudel on mul lihtsalt aeg-ajalt vabad hetked, aga sellest on vähe.”

Kas koolitajate vaeva kergendamiseks võiks olla abi näiteks veebipõhistest koolitustest? Kuna iseõppimine nõuab tohutut distsipliini, ei näe Alar neil suurt tulevikku. „Jah, veebipõhine õppimine on vajalik ja kasulik, aga see ei toimi isoleerituna üksi, vaid peab olema toetatud klassiruumi koolitusega, kus on võimalik küsida otse koolitajalt küsimusi ja üheskoos teema üle arutleda. Üks koolituse oluline mõte on meeskonnatunde suurendamine ja seda videokoolitusega saavutada on keerukas. Samamoodi nagu on raske keskenduda, kui koolituse ajal on võimalik nõusid pesta või telefonis toksida.”

Kui võrrelda koolitusi täna ja 15 aastat tagasi, on paljud probleemid ettevõtjate jaoks muutumatud. Mis on aga selge probleem, millega eelmise generatsiooni juhid ei suuda sageli rinda pista, on millenniumilapsed ehk Y-generatsioon ehk aastatel 1982–2002 sündinud inimesed. Aastaks 2025 on 75% tööjõuturust Y-generatsioon, aga kui juhid ei mõista nende vajadusi seoses tööga, loob see suure riski.

„Järjest enam nendivad juhid, et nad ei saa noorema põlvkonna inimestest aru, ja on näha, et nad pole valmis selle generatsiooni väljakutseteks. Mis need väljakutsed siis on? Näiteks huvituvad nad selgelt, milline on tööandja sotsiaalne vastutus, kuidas aitab ettevõte kaasa säästlikule mõtteviisile. Kusjuures see pole asi, mida lihtsalt kuskilt õpitakse, vaid see peegeldab nende muutunud väärtusi, mis käivad samas kokku isiksuse arenguga. 20 aastat vanem inimene võib olla kogenum ja elutargem, aga teatud koha pealt on tema isiksuse areng seisma jäänud, kuna see pole olnud prioriteet. Eriti karmi olukorda paneb see aga personaliosakonna, kui neil pole oma asutust millegagi müüa.”

Lisaks vahetab millenniumi-seltskond rohkem töökohti kui varasem põlvkond, mis tekitab tunde, et nad on jooksikud. Tõepoolest, Y-põlvkonnal pole tööle tulles mõtteski olla ühes organisatsioonis kümme aastat ning täna otsib kuus inimest kümnest selles vanusegrupis samal ajal muud tööd. Ent uuringute järgi ei tahagi nad töökohti vahetada, kuid vaid tööandjad suudaksid luua neile põhjuseid jäämiseks. Sel teemal ilmub Alar Ojastu sulest kevadel ka raamat „Ratsionaalne emotsionaalsus. Tugevad tulemused pehmetest väärtustest.”.

„Noored vaatavad asjadele teistmoodi,” tõdeb Alar. „Nad on iseenda number 1 projekt, nad on teinud endast ja oma mõtetest oma suurima prioriteedi ja ootavad seda selgelt ka oma tööandjalt. Tööandja prioriteet on tõenäoliselt aga hoopis kasum, ent kuna selleni viivad inimesed, tegeletaksegi tegelikult hoopis vale asjaga. Mõnes mõttes on see sarnane abieluga – kui varasem põlvkond oli koos ka siis, kui oli halb, siis täna on inimeste vaade elule muutunud. Asi võib olla ka selles, et ehk on vanem generatsioon nõus rohkem pingutama ja võitlema. Noored aga annavad kiiremini alla – loobuvad enne maksimumi andmist?”

„Mul pole ühtegi koolitust, mille olen teinud vajaduse rahuldamiseks turul, vaid minu jagatavad teemad on isikliku õppeprotsessi tulemus. Olen ise ennekõike õppija, mis on mu lemmiktegevus: õpin mind huvitavaid teemasid ning superäge on jagada seda infot ja oma kogemusi inimestele, kellel on samuti selle vastu huvi ja kes kuulavad uudishimuga. Aga ma ei viitsi inimestega vaielda ja ma ei taha kellegi maailma jõuga muuta! Kui saan kedagi tema teel inspireerida, on see minu jaoks piisav väärtus.”

„Kunagi lugesin üht toredat mõtet: ma ei räägi seda, mida ma räägin, et teisitimõtlejaid muuta. Ma räägin, mida ma räägin, et need, kes mõtlevad nagu mina, teaksid, et nad ei ole üksi,” ütleb Alar, lisades, et samas on ülimalt nauditav, kui koolitusele tuleb keegi, kes ei mõtle nagu tema ning ei vaja ka, et Alar mõtleks nagu tema. „See tähendab, et ta on avatud ja me võime mõlemad saada ahaa-elamuse! Olen väga tänulik, kui inimesed mõtlevad teisiti ja jagavad oma perspektiivi, laiendades niimoodi ka minu silmaringi. Aga on suur vahe, kas jagada perspektiivi või kuulutada tõde ... Tõekuulutajad demotiveerivad kogu meeskonda.”

Üks põnev teema, milles Alar end praegu täiendab ja plaanib varsti ka selleteemalise koolitusega välja tulla, on deliberately developmental organization (DDO) ehk tahtlikult arengule suunatud organisatsioon, kus rõhk on avatusel ja aususel. „Sellises ettevõttes kehtib kokkulepe, et kõik võivad kõiki korrale kutsuda, nii juht alluvaid kui ka vastupidi, sest juhid vajavad samamoodi korralekutsumist, et nad oleksid efektiivsemad,” selgitab ta. „Sama teemaga seondub ka tehnika nimega circling, mis aitab inimestel grupis rääkida üdini ausalt ka kõige raskematel teemadel. Õppides rääkima ausalt teistega, õpime ka iseendale vähem valetama. See on oskus, millest võidaksid kõik!”