Alati on nii tehtud!

Mul on sõbranna, kelle peres lõigatakse pikal poisil ots küljest. Ei-ei, mitte sellel poisil, issand halasta! Ikka toidul, noh. Tead küll, mätsitakse riivsai ja hakkliha kokku, keeratakse rulli ja lastakse tunnikene ahjus tiksuda. Lihtne ja maitsev? Maitsev kindlasti, aga mitte tingimata lihtne, vähemalt mu sõbranna kodus. Seal võetakse pikkpoiss ahjust välja, kuid lõigatakse enne serveerimist üks ots küljest. Ja nii absoluutselt iga kord.

„Miks ometi?” küsisin kord sõbrannalt.

„Sest meie peres on alati nii tehtud,” laiutas ta käsi ja nõustus, et mingit kulinaarset põhjust pikal poisil otsa äralõikamiseks pole. Küllap oli vanavanavanavanavanaema kunagi vormiroa ära kõrvetanud ja otsustas mustaks tõmbunud otsa eemaldada, kuid vanavanavanavanavanaema tütar ehk vanavanavanavanaema arvas, et nii käibki. Jäädigi arvama.

Või teine näide. Mu kunagine poiss-sõber suudles iga kord leivatükki, kui see kogemata maha kukkus. Tõstis üles, kergitas näo kohale ja suudles seda vaat et kirglikumalt kui mind. Ja mitte ainult leivatükki ‒ nii kui mõni palake kogemata maha pudenes, hakkas tema sellega kohe tatti panema.

„Miks sa seda teed?” ei pidanud ma kord vastu, kui Toomas ühes nooblis Hiina restoranis kausitäie riisi ümber ajas ja iga terakest ükshaaval musutama kukkus.

„Sest alati on nii tehtud,” teatas Toomas. „Juba aegade hämarusest on eestlased mahakukkunud leivale suud andnud,” jätkas ta riisiterakeste limpsimist. „Muidu on nälg majas!” Pole vaja pikemalt selgitada, miks Toomasest seepeale minu kunagine poiss-sõber sai ‒ põrandale pillatud toidupalakesed näisid teda rohkem erutavat ja mõte peenleiva peale armukadeduse tundmisest tundus lihtsalt sõge.

Miks ma sellest kirjutan? Sest ka töötegemise juures kasutatakse „sest alati on nii tehtud” õigustust. Küsi bossilt, miks sa kella üheksast viieni pead töötama, mitte näiteks üheteistkümnest neljani ja siis üheksast südaööni. Vean kihla, et esimese hooga vaatab ta sind kui kuutõbist. Ja kuulutab seejärel: „Sest inimkond on alati üheksast viieni töötanud.”

Omal veidral moel on tal muide õigus (kuigi ürginimesed vaevalt et päikest jõllitasid ja kell üheksa tööd vihtuma kukkusid). Üheksast viieni reegel on pärit vabrikute ajast. Aga enam ei ole vabrikute aeg. Nüüd tehakse tööd teistmoodi. Vähemalt peaks tehtama.

Millal siis? Noh, näiteks ajal, kui vaim kõige virgem on. Minu aju on kell üheksa veel nii soss, et isegi töö teesklemine ei taha õnnestuda, tegemisest rääkimata. Enne keskpäeva pole minust vähimatki tolku. Mille pagana pärast ma siis juba kell üheksa kontoris pean passima? Et hommikusel rivistusel naeratada? Miks? Sest „alati on nii tehtud”? Ärge tehke nalja! Tehke parem tööd ‒ sel ajal, mil see kõige paremini õnnestub!