Äripäeva peadirektor Igor Rõtov küsis minu käest, mis see coaching päriselt on, ja mina ei osanud vastata

See oli paar kuud enne kevadist konverentsi „Coaching 2019“ ja olin just turule teatanud, et kõik kohad on välja müüdud. Igor oli siiralt imestunud, et kuidas see coaching ikka nii populaarseks on muutunud. „No mina sellest aru ei saa. Mis selles coachingus uut on? Ja mida ma selle coachiga tegema peaksin,“ jäi Igor skeptiliseks. Kasutasin nüüd võimalust ja kutsusin kokku juhtimiskonverentsi "Coaching 2020 Elluviimine" esinejad ja Eesti professionaalsed coachid, et nad aitaksid mul Igori küsimustele vastata ja asja ka mulle endale selgemaks teeksid.

Aira Tammemäe: Kui te peaksite juhile - kes on küll kuulnud, et coachi kaasamine äriorganisatsiooni on juba äärmiselt populaarne, aga ei tea tegelikult, millega tegemist - selgitama, mis see coaching päriselt on, siis kuidas seda mõne lausega selgeks teha.

Katrin Oblikas: See on põhimõtteliselt rääkimine kõige targemaga, ehk iseendaga.

Kadri Arula: Inimene tahab punktist A punkti B liikuda ja tal on vaja selle teekonna üle mõtisklemiseks kaaslast. Üksinda toas rääkida on kuidagi naljakas ja minul on kogemus, et üksi plaane tehes ei tule need ka nii hästi välja.

Katrin Oblikas: See lisab uue tasandi, et coaching on eesmärgistatud vestlus iseendaga. Teine inimene (coach) aitab küsimusi küsida, et siis vastuste abil eesmärgini jõuaksid.

Aira Tammemäe: Minu jaoks jäi pisut segaseks siiski. Mis selles uut on? Näiteks 50 aastat tagasi arutasid ka juhid olulisi teemasid nii omavahel kui iseendaga.

Signe Tõnismäe: Kui inimene ise mõtleb ja üritab plaane paika panna, siis ta ei mõtle sellele, mis on tema ressursid ja tugevused, ta ei näe alati oma tugevaid alasid. Coach oskab näha sinu tugevusi hoopis teise vaatenurga alt. Coachi abiga leiab coachitav endale plaani ja tee, kuidas sinna jõuda.

Katrin Oblikas: Kunagi ütles Raul Rebane, et ükskõik kui tark inimene on, siis ise asja keskel olles ta lihtsalt ei näe.

Signe Tõnismäe: Meie aju on üles ehitatud nii, et näeme ohte alati enne, kui näeme võimalusi. Ja sa ei pruugi osata näha neid tugevusi, mida teine inimene sinus näeb.

Ruti Einpalu: Sa tõid näite, et 50 aastat tagasi rääkisid ka juhid omavahel või iseendaga, siis kõige suurem erinevus, et kui ma cochina räägin kellegagi, siis ma olen cochina selle inimese ja tema asjade teenistuses kõige paremas mõttes. Mitte targema osapoolena, vaid coachi spetsiifilises rollis ja minu ülim püüe on taandada ennast sellest protsessist välja. Kui see läheb sõprade jutuajamiseks, siis sellest hetkest lõppeb coaching.

Aira Tammemäe: Juhti on tema arengus toetatud vähemalt nii kaua, kui mina olen ärimaailmas olnud ja kindlasti oluliselt enne mind. Ma proovin aru saada, et mis siis nüüd on uut. Mis on see täiesti totaalselt uus kvaliteet, kui me räägime coachingust.

Kadri Arula: Ega midagi totaalselt uut ei olegi.

Aira Tammemäe: Kas ma saan siis õigesti aru, et coaching on järjekordselt selline praktika, mida on kogu aeg tehtud, aga nüüd on see ära pakendatud, nimi antud ja saab väga hästi müüa.

Kadri Arula: Ütleks nii, et nüüd on välja otsitud, mis on need kõige paremad praktikad, mis on kõige paremini töötanud.

Peep Aaviksoo: Coachi oskused on ju common sense. Me kasutame neid. 40 aastat tagasi süstematiseeriti ära fragmendid ja sellest sai üks tervik. Pakendamine ja turunduslik taust tulid oluliselt hiljem. Tegelikult ühel hetkel sai sellest süsteemne lähenemine inimese arendamisel, see on oluline muutus. Neid elemente me ju tegelikult kasutasime ja ka kasutame kõik teadlikult või vähem teadlikult, hästi või halvasti. Kasutavad ka konsultandid, juhid, kõik kasutavad neid. Aga coachingus on see pandud süsteemi, sellel on loogika, on põhjendused ja sellel on tegelikult kontrollitud mõjukus.

Aira Tammemäa: Ja kui on süsteem, siis seda on võimalik ka õppida.

Peep Aaviksoo: Täpselt.

Ruti Einpalu: Enne oli küsimus selles, et kas inimesed on seda kogu aeg teinud ja kas see oskus on nüüd pakendatud ja nimetatud coachinguks, siis mina arvan, et ei ole nii. Kui me räägime näiteks aktiivsest kuulamisest, mis on coachingu oluline osa, siis võib juhtuda, et on olemas inimesi, kes on selle oskuse tõesti nii öelda emapiimaga kaasa saanud, aga ma ei ole märganud, et coachingu küsimuste küsimise loogikat keegi loomupäraselt valdaks. Seda tuleb päris kaua õppida.

Aira Tammemäe: Me räägime coachingu puhul mingist konkreetsest tehnikate kogumist, mida põhimõtteliselt saab õppida, peabki õppima ja harjutama.

Ruti Einpalu: Ma pole märganud ühtegi juhti, kes coachingu tehnikaid intuitiivselt kasutaks, eriti siis kui kõige rohkem vaja. Näiteks keerukates olukordades, ummikseisudes, kus on vaja uusi ideid, värsket lähenemist, suuremat pühendumist. Need on emotsionaalselt laetud olukorrad ja siis me minetame kõik oskused.

Katrin Oblikas: Oluline, et coachingus oleks jäme ots alati coachee käes ja ta tunneb, et tema kontrollib vestlust. Coachil on küsimused tema abistamiseks. Kui tekib teistpidine tunne, et coach hakkab oma küsimustega alateadlikult suunama, siis on asi vale.

Aira Tammemäe: Kuidas ma saan kliendina aru, et jäme ots on minu käes?

Liisa Raudsepp: Oluline, et coach ei juhiks sind mujale. Kui coach võtab suuna üles, leiab mingi huvitava niidi ja hakkab seda kaevama, siis on coaching läbi.

Katrin Oblikas: Tunnetuslikult on see midagi sellist, et kumb on targem. Kui tekib tunne, et coach on coachee teemas targem, siis on midagi valesti läinud.

Aira Tammemäe: Aga coach ei räägi kunagi oma lugusid, ei too oma näiteid?

Katrin Oblikas: Üldiselt mitte.

Ruti Einpalu: Kui coach seda teeb, siis ta peab selle ära markeerima.

Peep Aaviksoo: Inimesed õpivad üldjuhul läbi reflektsiooni. Kui ta teeb midagi, siis peab olema võimalik reflekteerida seda, mida ta koges. Kui õhtul on teatrietendus, järgmisel hommikul on proov, kus mängitakse läbi need stseenid, kus tuli midagi hästi või halvasti välja ja õpitakse selle kaudu. Kui õhtul on võistlus, siis järgmisel hommikul on trenn. Tööl oli eile üks äriotsus ja homme järgmine. Juhil ei ole võimalik seda kuskile reflekteerida. Coaching on sisuliselt võimalus reflekteerimiseks ka ärimaailmas.

Aira Tammemäe: Millistes olukordades coaching ei tööta või kas on võimalik öelda, kelle puhul see ei tööta?

Signe Tõnismäe: Kui inimene saadetakse mingil põhjusel coachingusse, siis ei pruugi need asjad laheneda.

Ruti Einpalu: Kui inimene ise ei taha, aga miskipärast tuleb vastu juhi soovile.

Peep Aaviksoo: Mul ka sõber ütles kord, et meil siin ühe töötajaga on jama, ole hea tee ta korda. Tegelikult on sellises olukorras ikka jama juhiga, sest see, keda oli vaja korda teha, tema polnud kunagi aru saanud, et tal mingi jama oleks. Juht polnud lihtsalt andnud talle tagasisidet.

Aira Tammemäe: Kuidas te coachidena sellises olukorras reageerite, kui juht ütleb, et tee minu inimene korda.

Signe Tõnismäe: Selleks tehakse kolme osapoolega eelkohtumine, kus pannakse väga selgelt paika, mida on võimalik teha ja mida mitte. Et juht ei tuleks pärast coachi juurde, et räägi nüüd mulle, mis minu töötaja rääkis. Meie eetikakoodeksi järgi ei tohi coach seda teha.

Peep Aaviksoo: Mina ütlen väga selgelt, et see ei ole minu võimuses. Kõigepealt peab inimene ise tahtma. Teiseks, kas inimene ise teab, milles ta katki on.

Ruti Einpalu: See näide, mille Peep tõi, seda juhtub tegelikult päris sageli. Mina sellises olukorras üritan kõigepealt aru saada, kas inimesel endal on motivatsioon või on motivatsioon kellelgi teisel. Siis tuleb kolmepoolne kokkulepe. Ma palun, et juht sõnastaks selgelt oma ootused. Ja teate, mis ma siis sageli kuulen? Sellist ümmargust juttu. Umbes nii, et ma soovin, et ta oleks küpsem, arenemisvõimelisem… Või siis selliseid loosunglikke lauseid, millest ei ole võimalik aru saada.

Katrin Oblikas: Mina olen sellisel juhul pakkunud eelvestlust. Sellel eelvestlusel võib tulla välja, et inimene ikkagi soovib coachingut, ta näiteks enne ei teadnud, mis see on. Või siis tuleb välja, et meil ikkagi pole seda vaja, et pigem on vaja mingid sisemised muudatused enne ära teha.

Liisa Raudsepp: Teatud psüühikahäirete puhul ei saa coachingut kasutada. Samas teame, et psühhopaatiliste tunnustega inimesed jõuavad väga sageli väga kõrgetele juhtimispositsioonidele ja nemad kindlasti ei ole valmis sedasorti suhteks.

Peep Aaviksoo: Hea näide on meie sõber Donald (Trump). Teda ei võtaks ükski coach tõenäoliselt coachida, aga ta on oma nartsissismis jõudnud väga kõrgele.

Kadri Arula: Coaching ei ole võimalik ka siis, kui inimene ei usu eesmärkide seadmisesse. Ütleb, et on rahul sellega, mis on. Elu on niigi ilus.

Katrin Oblikas: Coaching ei sobi kriisiolukordadesse. Kriisis viib konkreetse käsuahela ja kokkulepitud protsesside järgimine efektiivsemalt lahenduseni. Näiteks tulekahju korral ei ole coachingust abi. Küll aga päästjad ennetustöös ja ka pärast kriisi kasutavad coachingut väga palju.

Peep Aaviksoo: Coaching on väga hea proaktiivsetes tegevustes, ei ole väga hea reakatiivsetes tegevustes. Coaching ja ka coachiv juhtimisstiil aitavad ennetada jamasid, jamade likvideerimiseks ei ole coaching kindlasti kõige parem.

Katrin Oblikas: Kui sa eeldad koostoimet, siis coaching sobib, kui eeldad käsutäitmist, siis mitte.

Psühholoogiline abi võib seisneda nii nõustamises kui psühhoteraapias. Nõustamise käigus püütakse hõlbustada inimese toimetulekut tema elukeskkonnas, talle keerukates elusituatsioonides ja suhetes. Psühhoteraapias keskendutakse muutustele põhiliselt inimese isiksuse sees ning inimese ja keskkonna vahelised suhted on pigem tagaplaanil. Psühhoterapeudi peamine eesmärk on muutuste esilekutsumine inimese mõtetes, tunnetes ja käitumises, et parandada inimese vaimset ja füüsilist tervist ning seeläbi ka sotsiaalset toimetulekut. Psühholoog keskendub inimese või ka inimeste heaolule, coaching on pigem mugavustsooni laiendamine ja piiride kompamine. Coaching keskendub alati tulevikule.

Coach ei anna nõu, mentor võib nõu anda. Coach kasutab teatud tehnikaid ja meetodeid. Mentor võib küll kasutada coachivat lähenemist, aga ta võib kasutada ka palju muud, näiteks jagab oma lugu, oma kogemusi. Coach nii ei tee. Coaching on selgelt alguse ja lõpuga piiritletud, tavaliselt 6-8 korda, mentorluses võib see periood olla palju pikem. Kohtumised on coachingus reeglina iga kolme nädala tagant, mentorluses vastavalt vajadusele, alguses näiteks palju tihedamalt, hiljem isegi mitmete kuude tagant. Mentor on roll, mida iga inimene võib mingis ajahetkes täita, coach on ikkagi väljaõppinud professionaal. Mentor tugineb oma kogemusele, coach tugineb sellele kogemusele ja teadmisele, mis on kliendi sees ja aitab tal selle välja tuua. Klassikaliselt on mentorlus pro bono tegevus, coach on professioon.

Eelkõige professionaalidele, kes töötavad inimestega. Nätieks coachingu supervisioon on interaktsioon, mis toimub, kui coach toob regulaarselt oma coachingutöö kogemuse superviisori juurde, et coachi, tema kliendi ja organisatsiooni arengu ja kasu eesmärgil osaleda reflektiivse dialoogi ja ühise õppimise protsessis. Superviisor toetab coachi kompetentside ja pädevuse arengut, loob coachile toetava ruumi, et reflekteerida oma klienditöö kogemusi, julgustab coachi tegelema oma töö kvaliteedi, eetika ja standarditega

Kui konsultant ütleb mida teha, siis coach aitab leida ja avastada, mida on mõistlik teha, aga seda mida on mõistlik teha, teab klient juba ise. Konsultandi juurde läheb see, kes on abitu ja vajab konsultandi teadmispõhist lahendust. Coachi juurde üldjuhul see, kelles on potentsiaali ja ta tahab seda rohkem kätte saada.

Koolituse puhul toimub teadmiste või oskuste ülekanne. Koolitaja eeldab, et ta on antud teemas targem kui see, kellele ta räägib. Coachingu puhul sellist eeldust kindlasti olla ei saa. Coachingul on positsioon võrdne, ühel on oma tehnikad, teisel on valdkonnapõhine teadmine. Coachingu puhul on klient ekspert sisu osas.

Professionaalne coach on amet. Teine asi on coachiv juht, kes võtab mõned elemendid, mingid tehnikad, õpib neid kasutama, kuid jääb ikka selleks juhiks, kes ta on. Tõenäoliselt on tal eeldused juba enne olemas, näiteks ta hoolib oma inimestest ja nende arengust. Aga see on oluliselt erinev professionaalse coachi teest, mis on väga pikaajaline eneseareng selleks, et olla teiste teenistuses. On väga oluline vahet teha, kas me räägime coachingust või coachivast juhtimisstiilist.