Juhid, päästke end!

VUCAH (volatile, uncertain, complex, ambiguous, hyperconnected) kultuur ja eriti selle ühenduste rohkus on läinud hüppeliselt ülesmäge pärast COVID-19 kriisi. Mõelgem oma igapäevastele tegemistele aastal 2019 ja praegu – virtuaalsed koosolekud, kodus töötamine, erinevad chatid, messenger, FB, Insta jt sotsiaalmeedia kanalid ja nende kaudu saabuva info hulk on kasvanud kordades.

Kasvanud on ka ootused juhtidele – meeskond olgu sõltumata välistingimustest edukas, töötajatel silm säramas, koostöö ja infovahetus üksuste vahel sujuv ning omanik ja riik peavad kasu saama. Jah, see ongi juhi töö ja talle justkui palga sisse kirjatatud. Muidugi ei ole juht üksi, talle on toeks ja abiks personaliinimesed, koolitused, raamatud ja ka infohulk veebiavarustes. Ent ikkagi kuuleme aina enam eelkõige keskastme juhtide läbipõlemistest. Just nemad on kogu ettevõtte keskpunkt, kellele surve ülalt-alt ja külgedelt on kõige suurem ning ootuste juhtimine kõige keerulisem. Pealegi on nad enamasti ka selles eas, kus oma ootused neile on ka lastel, vanematel ja elukaaslasel, lisaks vajadus olla koos sõpradega ja leida aega iseendale. On imestamisväärne, et enamik selle kõigega hakkama saab!

Ka mina ei saa lahti kiusatusest nõu anda. Omast kogemusest tean, et hea võimalus on sibulat koorida, teisisõnu viil viilu haaval eneseteadlikkust tõsta. Teadagi, ema ja isa kinkisid meile elu, aga lisaks ka hulga uskumusi, mõtte- ja käitusmustreid ning väärtusi, mis võivad olla pärit isegi põlvkondade tagant. Sirgudes õppisime muidugi selgeks ka omad viisid, kuidas saada tähelepanu, hoitust ja kaitstust.

Enamasti on kogu eeltoodu tallel meie alateadvuses, kuid väljendub suhetes teiste inimestega ja me nimetame seda isiksuseks. Juhiks saavad valdavalt inimesed, kes on ambitsoonikad ja tegusad, targad ja analüütilised või head suhtlejad ning loomingulised. Tore, paraku VUCAH maailmas määramatuse määr aina suureneb ja see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi. Eelkõige just alateadlikud reaktiivsed mõtte- ja käitumismustrid põletavad meid läbi.

Üks võimalus on MBSR (mindfulness based stress reduction) ehk teadevoleku praktiseerimine. Kaasaegne medistiinitehnoloogia on tõestanud, et fokuseeritud tähelepanu suunamine ja hoidmine ilma hinnangut andmata muudab aju. Teadvelolekut harjutades rahunevad eelkõige need ajupiirkonnad, kus asuvad reaktsiivsed võitle-põgene-hangu-võrgustikud.

Teisisõnu, märgates olukordi, mis tekitavad kehas stressireaktsiooni, ning teades, kuidas keha sellest teada annab, saame olla vabad otsustama, kas reageerida ja kuidas reageerida. Keha ja aju eessagara koostöös väheneb automatism ja suureneb valikuvabadus. Näiteks: „ma tunnen südamepekslemist ja viha, kuid otsustan jääda rahulikuks ja anda selgesõnalist tagasidet “ vs. sain vihaseks ja nähvasin alluvale: „jälle peavad kõik sinu järele ootama!“.

Uudishimulikele muidugi ainult teadlikuse kasvust ei piisa, nad soovivad teada, kust ja kellelt nii toetavad kui ka kahjustavad mõtte- ja käitumismustrid või väärtused pärinevad. Siinkohal on abiks superviisorid, konstellöörid, psühholoogid jpt. Kes nii süvitsi minna ei taha, kuid soovib tööelus väljenduvaid reaktiivseid mustreid ja pimekohti avastada, neil on tark kasutada coach'i abi.

Harmooniline siseelu ja komplekssuse suurendamise enda sees, s.o teadlikkus enesest, vähendab komplekssust välismaailmas ja võimaldab VUCAH-maailma nautida. On vaja vaid distsipliini praktiseerida teadvelolekut ja huvi ning julgust oma sisemaailma avastada.