Läbirääkimiste koolitaja Georg Merilo joonistab valusa ja provokatiivse pildi maailmast, kus täiskasvanud õppija kannatus on otsas, koolitaja peab konkureerima tehisaruga ning andragoogika senine mudel võib seista hääbumise äärel. Kas süvitsi õppimine jääb meelelahutuse ja kiiruse ajastul ellu?

- Läbirääkimiste koolitaja Georg Merilo ärikinnisvara halduse konverentsil
- Foto: Raul Mee
Kurb aga tõene üks õige vastus on, et täiskasvanud õppija kärsitus on mastaapselt suurenenud. Standardootus on, et koolitaja muneb verbaalseid kuldmune kogu aeg, tundide kaupa iga sekund, teab (oma ehk osalejate) teemal kõigest kõike täpsuse ja selgusega, mis ei tohi jääda struktureerituselt alla AI-le. Paeluvuselt peab koolitaja konkurentsi pakkuma maailma parimatele tähelepanuhoidjatele nagu Cannes'i reklaamid või Trumpid või Swiftid või Cruise’id. Ja need ei ole valikvastused.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Mis tagab õppijale parima arenguvõimaluse? Mis suunas liigub Eesti koolitusturg? Kuidas grupp tõhusalt tööle panna? Mida rohepööre töötajatelt nõuab? Mida peab haridusminister eduka riigi aluseks? Kuidas muudab tehisintellekt täiskasvanute õppimist ja õpikogemust?
Pidevalt muutuv keskkond esitab organisatsioonidele kõrgeid nõudmisi ja sunnib otsustama, kuidas toetada oma töötajate tööalast arengut optimaalsete kuludega kõige efektiivseimal viisil, et saavutada inimeste arendamise abil võimalikult head tulemused.
Rohepööre on muutunud justkui kohustuslikuks märksõnaks. Mis saab aga siis, kui keskkonnasäästlik lahendus tähendab, et keegi peab iga päev tassima kümneid kilosid rohkem või töötama tingimustes, mis ei ole enam inimlikud? “Päris jätkusuutlikkus ei saa tulla inimese tervise arvelt. Küsimus pole üksnes selles, kuidas vähendada jalajälge, vaid selles, kelle õlgadele ülesanne päriselt pannakse,” ütleb Saku Lätte turundusjuht Airi Freimuth.