Uuring: Eesti töötajad kogevad tööl vähem psühhosotsiaalseid riske, kuid rohkem vaimse tervise probleeme
Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti uuringus „OSH Pulse: Occupational safety and health in the era of climate and digital change 2025“ paistavad Eestit puudutavates vaimse tervise näitajates mõned huvitavad vastuolud. Palusin 2. detsembril toimuva Äripäeva konverentsi „Psühholoogia 2026 teadus/praktika“ esinejatel neid vastuolusid kommenteerida.
Loe AI kokkuvõtet
Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti uuring näitab vastuolu: Eesti töötajad puutuvad enda hinnangul kokku vähem psühhosotsiaalsete riskidega kui ELis keskmiselt, kuid kogevad rohkem vaimse tervise probleeme ja väsimust. Tööga seotud stressi, depressiooni või ärevust märkis Eestis 35% vastanuist, üldist väsimust 53%. Ave Eero ja Kristel Rannamees leiavad, et probleem on pigem kasvavas töökoormuses, nõrgas taastumises ja vähestes sisulistes muutustes töökorralduses.
Vastuolu nr 1
Uuringu tulemustest on näha, et Eesti töötaja puutub mitme küsitud psühhosotsiaalse riskiteguriga enda hinnangul kokku harvem kui keskmine ELi töötaja, ent tunneb siiski sagedamini tööga seotud vaimse tervise probleeme (35% oli kogenud töö tõttu tekkinud või süvenenud stressi, depressiooni või ärevust, ELis 29%) ja väsimusest (tööga seotud üldist väsimust on kogenud Eestis 53% vastanutest, Euroopa Liidus aga 37%).
NLP treener ja psühholoog Ave Eero: Kas me mõõdame ikka kõike seda, mis inimese tegelikku heaolu mõjutab?
Uuringus nimetatud riskitegurid on olulised, kuid inimese vaimset tervist mõjutab nende koosmõju, kestus, taastumisvõimalused ning ka töövälise elu koormus. Samuti võivad eri riikide töötajad samu küsimusi ja mõisteid mõnevõrra erinevalt tõlgendada.
Seetõttu ei saa nende tulemuste põhjal üheselt järeldada, et Eestis on vähem riske, kuid need mõjuvad kuidagi tugevamini. Küll aga annavad need põhjust uurida, mis jääb tavapäraste riskitegurite mõõtmise kõrval märkamata.
Inimene ei pruugi tajuda oma töökeskkonda ülemäära stressirohkena, kui pidev kiirustamine, mitme ülesande vahel ümberlülitumine, kättesaadav olemine ja kõrged ootused iseendale on muutunud igapäevaseks normaalsuseks. Me kohaneme üllatavalt hästi ka selliste tingimustega, mis meile pikemas perspektiivis hästi ei mõju. Kuid kohanemine ei tähenda tingimata taastumist.
Siin on minu jaoks kõnekas uuringutulemus, mille kohaselt kogeb Eestis tööga seotud üldist väsimust 53% vastanutest, Euroopa Liidus aga 37%. See 16-protsendipunktine erinevus väärib ehk isegi rohkem tähelepanu kui stressi, depressiooni ja ärevuse näitajate erinevus.
Meil ei pruugi olla rohkem nähtavaid stressoreid, aga oleme õppinud nendega toime tulema viisil, mis kulutab meie sisemisi ressursse kiiremini, kui suudame neid taastada.
Võib-olla alahindame ka suhete ja kuuluvustunde tähendust töökeskkonnas.
Olen üha enam veendunud, et inimese psühholoogilist heaolu ei määra üksnes tööülesannete hulk või keerukus, vaid ka see, millises suhtekeskkonnas ta neid täidab.
Kas mul on keegi, kellega keerulisi olukordi arutada?
Hetkel kuum
Kas võin eksida, ilma et peaksin kartma alandamist?
Kas minu panust märgatakse?
Kas saan vajaduse korral abi küsida?
Kas tunnen, et kuulun meeskonda, kus inimesed üksteist päriselt toetavad?
Me räägime palju inimese individuaalsest vastupidavusest, kuid märksa vähem sellest, kuidas meeskonnad ja organisatsioonid loovad ühiselt võimekust keeruliste olukordadega toime tulla.
Samas on uuringus ka üks oluline positiivne leid: Eesti töötajad tunnevad end juhtidega vaimsest tervisest rääkides märksa mugavamalt kui ELi keskmine töötaja. Seega ei saa väita, et meie töökeskkonnas oleks üldiselt vähem avatust. Pigem tasub küsida, kas rääkimise võimalus tähendab alati ka seda, et inimene saab vajalikku tuge ja tema töötingimustes midagi muutub.
Konstellöör ja psühholoogiline nõustaja Kristel Rannamees: Olles mitme aastat jooksul kokku puutunud erinevate Eesti organisatsioonide ja meeskondadega, märkan ma tõesti päris suurt stressi, väsimuse ja ka läbipõlemise taset töötajate hulgas. Mida töötajad ise välja toovad, on pidev töökoormuse kasv tänu koondamislainetele ja töötajate vähenemisele. Palgatase paraku muutub vähe ega ole proportsioonis töömahu hüppelise kasvuga.
Uuringu „OSH Pulse: Occupational safety and health in the era of climate and digital change 2025“ Eesti tulemuste vastuolusid kommenteerib TLÜ emeriitprofessor ja nanopsühholoogia praktik Mare Pork.
“Põhjuslikke seoseid, mida inimesed hirmsasti loodavad, see uuring tegelikult ei näita. Õnneks siiski need uuringud stimuleerivad mõtlemist.
Meetmete olemasolu, koormuse tegelik vähenemine ja inimese taastumine on kolm eri asja. Need võivad liikuda erineva kiirusega. Uuring toob esile olulise lahknevuse, aga ei näita veel, millest see Eestis tekib.
Ettevaatlik tasub olla üldistuste tegemisega uuringu metodoloogilisi puudusi mitte arvestades.
See, et 35% Eesti vastanutest oli kogenud töö tõttu tekkinud või süvenenud stressi, depressiooni või ärevust ei ole diagnoositud psüühikahäirete levimus. See on nende osakaal, kes enda hinnangul kogesid viimase 12 kuu jooksul töö tõttu tekkinud või süvenenud stressi, depressiooni või ärevust. Üldist väsimust märkis Eestis 53%, ELis 37% — see erinevus väärib eriti tähelepanu.
Need on kontrollimist vajavad hüpoteesid, mitte uuringuga tõestatud Eesti eripärad.
Me kipume mõtlema: rohkem meetmeid peaks tähendama vähem probleeme. Ent põhjuslik suund võib olla ka vastupidine: suurenenud vaimne kurnatus sunnib tööandjaid tegutsema. Samal ajal mõõdetud meetmed ja sümptomid ei ütle, kumb oli enne. Lisaks küsitakse terviseprobleemide kohta eelnenud aasta jooksul, meetmete puhul nende praegust olemasolu. Tänane parem töökorraldus ei pruugi olla jõudnud varasemat kurnatust leevendada.
Prioriteetide seadmine aitab siis, kui selle tulemusel jääb midagi ka tegemata. Kui kõik varasemad ülesanded säilivad, aga neile lisatakse uus prioriteetide nimekiri, võib töötaja õigustatult vastata, et meede on olemas, ja olla endiselt ülekoormatud.
Eesti puhul on võimalus, et osa inimesi käsitab püsivat pingutust tavapärase tööeluna ega nimeta seda kergesti töökorralduse probleemiks. Oma väsimust on seevastu raske mitte märgata. Psühholoogiliselt võiks selle taga olla hoiak: „Töö pole ju ebanormaalne, mina peaksin paremini hakkama saama.” Inimene jätkab, jätab pausid ära, mõtleb õhtul tööle ja kompenseerib korralduslikke puudujääke isikliku pingutusega. See on kehv kohanemine reaalsusega.
Riikides võivad erineda nii arusaam „tugevast ajasurvest” kui ka valmisolek oma enesetunnet stressiks nimetada. Samuti tuleks võrrelda sarnaseid vanuse-, ameti- ja tegevusalade rühmi. Üldine riigikeskmine ei näita, kas madalamaid riske ja suuremaid terviseprobleeme kirjeldavad üldse samad töötajarühmad. Siiski on vaimsest tervisest palju rääkimine ka kuidagi vastustes esindatud, aga no ei tea, kui variatiivselt.
Eesti puhul uuriksin eriti normaliseeritud ülepingutamist: kas inimene peab pidevat pingutust tavaliseks ja püüab töökorralduse puudusi oma jõuvarudega kompenseerida? Siis võib ta hinnata töökeskkonda üsna heaks, kuid olla ise väga väsinud. See on kontrollimist vajav hüpotees, mitte uuringu tõestatud järeldus. Kõige olulisem küsimus on, kas meetmete järel väheneb vajadus töötada oma taastumise arvelt.
Vastuolu nr 2
Uuringus märkis 59% Eesti küsitletutest, et nende töökohas rakendatakse stressi vähendamiseks töökorralduslikke või muid meetmeid, näiteks prioriteetide seadmist või kommunikatsiooni parandamist (ELis 35%). Paistab, et Eesti tööandjad nagu pingutaksid rohkem kui EL keskmine, aga samal ajal on töötajate kogemuslik hinnang tööga seotud vaimse tervise probleemide esinemisele kõrgem kui ELis. Miks?
Ave Eero: Stressi vähendavate meetmete olemasolu ei tähenda veel nende tulemuslikkust.
See, et 59% Eesti vastanutest märgib töökorralduslike või muude stressi vähendavate meetmete olemasolu, on iseenesest positiivne. Kuid me ei tea, kui sisulised need meetmed on, kui järjepidevalt neid rakendatakse ja kas need päriselt töötajate koormust vähendavad.
Näen siin ohtu, et tegeleme vahel rohkem stressiga toimetuleku õpetamise kui stressi tekitavate tingimuste muutmisega. Pakume töötajatele enesejuhtimise, teadveloleku ja säilenõtkuse koolitusi, kuid töökoormus, vastuolulised ootused või pidev ajasurve jäävad endiseks.
Loomulikult on individuaalsete toimetulekuoskuste arendamine oluline, kuid säilenõtkus ei saa olla üksnes töötaja kohustus tulla toime keskkonnaga, mis teda pidevalt kurnab.
Kui õpetame inimest paremini ujuma, aga samal ajal suurendame basseinis lainetust, ei pruugi ujumisoskuse paranemine tähendada, et ta vähem väsiks.
Kristel Rannamees: Lisaks mainivad töötajad, et hoolimata avatud vestlustest juhiga, ei toimu reaalseid ümberkorraldusi tööülesannetes. Seega murekohtade arutamine ei too veel käegakatsutavat lahendust. Olen ka märganud, et eesti töökultuuris hinnatakse rohkem neid töötajaid, kes pigem suudavad vaikides kohaneda kasvava koormusega, tööd ka koju kaasa võttes, kui neid, kes varakult ja selgelt teada annavad, et töö kvaliteet hakkab kannatama erinevate tegurite koosmõjul.
Eestis on viimastel aastatel domineerinud pigem töö- kui tööjõupuudus. Sellest tingituna on töö kaotamise hirm hoovaks, mis paneb ka julgemad töötajad pigem kohanema kui enda vajaduste ja piiride eest seisma. Kuulen aeg-ajalt siiani töötajate kommentaare, kus juht on neile selgelt teada andnud, et kui ei sobi, siis võib lahkuda, sest järjekord on ukse taga. Võttes erinevad tegurid kokku, on ilmselt üsna loogiline, et ärevus ja stressitase kollektiivis kasvab, hoolimata kommunikatsiooni paranemisest ja tervisepaketi võimaldamisest töötajatele.
Ave Eero: Minu jaoks taandub kogu see uuringust välja tulev vastuolu ühele küsimusele: kas me oleme töökeskkonnas keskendunud liiga palju sellele, kuidas aidata inimesel koormust taluda, ja liiga vähe sellele, kuidas luua keskkonda, kus inimene ei peaks pidevalt oma vastupidavuse piire katsetama?
Usun, et järgmine oluline samm tööheaolu edendamisel on liikuda individuaalse stressijuhtimise juurest teadlikumalt kollektiivse säilenõtkuse kujundamise poole. See tähendab usaldust, vastastikust tuge, õppimist, mõistlikku töökorraldust ja võimalust taastuda.
Toimiv töökeskkond ei ole tingimata see, kus inimesed oskavad kõige rohkem stressi taluda, vaid see, kus nad ei pea oma vastupidavust iga päev tõestama.
2. detsembril toimuv konverents „Psühholoogia 2026 teadus/praktika“ on Äripäeva panus Eesti töötajate vaimse tervise toetamiseks. Konverentsi teaduse sessioonis paneb Mare Pork mikroskoobi alla inimese tähenduslikud hetked läbi nanopsühholoogia vaate, NLP treener ja psühholoog Ave Eero viib läbi töötoa „Kui tugevus muutub lõksuks“ ja konstellöör ja psühholoogiline nõustaja Kristel Rannamees töötoa "Suhete varjatud positsioonid läbi konstellatsioonide.
Vaadake programmi ja tulge osalema!
Enimloetud
1
Tervisekontrolli tähtaeg pikeneb, joobekontrollil selged reeglid. Vaata, mis veel muutub.
3
Viimased uudised
Oma lemmikut saad toetada kuni 30. oktoobri tööpäeva lõpuni!
Eesti töötaja hindab, et puutub tööl psühhosotsiaalsete riskiteguritega kokku harvem kui keskmine ELi töötaja, ent tunneb siiski sagedamini tööga seotud vaimse tervise probleeme ja üldist väsimust.
Üritused
Hetkel kuum
Tervisekontrolli tähtaeg pikeneb, joobekontrollil selged reeglid. Vaata, mis veel muutub.
Värbajad astusid publiku ette ilma turvavõrguta.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele