Produktiivsusklubi juht ja koolitaja Arno Lehtsaar astub üles ka peatsel Koolituskonverentsil.
Foto: Valdur Rosenvald
Meile võib tunduda, et asjade edasilükkamine on tingitud laiskusest või distsipliini puudumisest. Tegelikult on põhjus mujal. Me ei väldi eesootavat ülesannet ennast, vaid tunnet, mis ülesande tegemisega kaasneb.
2014. aastal ajakirjas Science avaldatud uurimuses paluti osalejatel 15 minutit üksi toas istuda. Ruumis oli seade, millega sai endale elektrilööki anda. Enne katset väitsid osalejad, et on valmis elektrilöögist hoidumise nimel raha maksma. Kui nad pidid toas üksi olema ja tundsid igavust, andis 67% meestest ja 25% naistest endale elektrilöögi. Selleks, et pääseda ebamugava tunde eest, milleks kirjeldatud katse puhul oli igavus, olid osalejad valmis tegema absurdset asja.
Soov põgeneda ebamugavate tunnete eest on aju loomupärane kaitsemehhanism, mis toimib ka muudes olukordades. Kui meil on külm, siis võtame midagi peale. Kui meil on janu, siis võtame juua. Me ei teadvusta seda, vaid lihtsalt tegutseme, samamoodi reageerime ebameeldivale ülesandele. Me tunneme näiteks ärevust, hirmu või igavust ja alustame nende tunnete vältimiseks automaatselt asendustegevusega.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kuidas edasilükkamisest välja murda?
Kui mõistame, et edasilükkamise taga on soov vältida ebamugavust, saame hakata sellele teadlikult vastu töötama. Hea alguspunkt on panna kirja tegevused, mida teed edasi lükatava ülesande asemel. Neid nimetatakse asendustegevusteks.
Kui mina seda nimekirja tegin, tuli esialgu pähe näiteks uudiste lugemine. Pikemalt järele mõeldes sain aga aru, et mul on ka kaks salakavalamat asendustegevust. Esimene neist on meilikasti vaatamine ja teine on liigne planeerimine. Selle asemel et projektiga edasi liikuda, hakkan tegevusplaani korrastama või vahetähtaegu sõnastama. See on küll kasulik ja vajalik tegevus, kuid ühel hetkel tuleb piir ette ning see pole enam produktiivne.
Kui sul on asendustegevuste nimekiri olemas, hakkad neid mustreid oluliselt kiiremini märkama ja saad teha teadliku otsuse oma olulise ülesandega jätkata.
Teine tavapärane olukord, kus tekib tahtmine asju edasi lükata, on uue projekti või keerulisema ülesandega alustamine. Kui uue ülesandega on keeruline alustada, võib probleem olla selles, et sa ei ole selgelt defineerinud oma järgmist sammu. Toon sulle näite, mida ma selle all mõtlen.
Koolitusel kurtis üks osaleja, et juba kuid on tal tegevuste nimekirjas lõputöö kirjutamine, aga ta ei suuda sellega kuidagi pihta hakata. Tekkis väike arutelu ja selle käigus selgus, et järgmise sammuna tuleks tal helistada ettevõtte esindajale, kelle juures ta teeb oma töö praktilist osa. Küsisin, kas ta järgmise nädala jooksul suudaks selle kõne ära teha. Ta vastas rõõmsalt, et selle kõne võib ta kas või täna ära teha. Selge järgmine samm vähendab vaimset vastupanu ja teeb alustamise lihtsamaks.
Kolmas levinud põhjus, miks me olulisi asju edasi lükkame, on see, et peas on korraga liiga palju infot ja kohustusi. Kui meie mõtted pole korrastatud või info on mitmes kohas laiali, on palju lihtsam võtta käsile tegevus, mis tundub parajasti mugavam.
Tiimiliige Valdur jagas minuga kaheksa aastat tagasi süsteemi, mille ta oli loonud oma ülesannete, projektide ja ideede haldamiseks. Alguses tundus tema süsteem veidi hirmutav, aga kui hakkasin selle eeskujul ka enda ideid, ülesandeid ja mõtteid korrastama, sain aru, kui palju lihtsam on keeruliste ülesannetega edasi liikuda. Korralik süsteem oma ülesannete ja aja juhtimiseks on alus selleks, et vältida asendustegevusi ja saada olulised asjad tehtud.
PANE TÄHELE!
Loo tiimiliige Valduri süsteemist räägib koolitaja Arno Lehtsaar lõpuni juba 5. novembril toimuval Koolituskonverentsil.
Kui ka sinu päevad on killustatud tuhande tegevuse vahel, mis aitavad sul oma põhiülesandeid edukalt edasi lükata, tule kindlasti ja kuula lugu ära. Sama tee siis, kui oled märganud, et su meeskonnal on raskusi üksteise töövoogusid austavate kokkulepete sõlmimise või neist kinnipidamisega.
Eesti töötaja hindab, et puutub tööl psühhosotsiaalsete riskiteguritega kokku harvem kui keskmine ELi töötaja, ent tunneb siiski sagedamini tööga seotud vaimse tervise probleeme ja üldist väsimust.
Eesti töötaja hindab, et puutub tööl psühhosotsiaalsete riskiteguritega kokku harvem kui keskmine ELi töötaja, ent tunneb siiski sagedamini tööga seotud vaimse tervise probleeme ja üldist väsimust.
Eesti töötaja hindab, et puutub tööl psühhosotsiaalsete riskiteguritega kokku harvem kui keskmine ELi töötaja, ent tunneb siiski sagedamini tööga seotud vaimse tervise probleeme ja üldist väsimust.