Töötaja, kes püsib „piisava“ tasemel, ei pruugi silma paista probleemina, kuid organisatsiooni arengule on see selge ohu märk. Kinnisvarahalduse ärisuunajuht Merike Stadnik selgitab, kuidas selline minimaalne panus kujuneb ja mida juht saab teha.
Organisatsioonides esineb sagedasti olukord, kus töötaja teeb oma töö ära, kuid sisuliselt ei panusta, ei mõtle kaasa ega võta vastutust. Väliselt justkui probleemi ei ole, aga tegelik energia ja areng on kadunud. Selline eemaldumine ei teki üleöö ega ühe konkreetse põhjuse tõttu. Tegemist on protsessiga, mille juured on nii juhtimises, organisatsioonikultuuris kui ka inimese enda kogemuses.
Mikk Orglaane karm diagnoos: “Värbamisvigu tehakse hirmust ja soovist ennast kloonida!“
Kas otsime parimat talenti või lihtsalt kõige vähem vigast kandidaati? Sparkly.hr looja Mikk Orglaane sõnul on tänane värbamispraktika liialt kinni riskide maandamises ja mugavustsoonis, mis pärsib organisatsioonide tegelikku arengupotentsiaali.
Kui juhi suhtlus- ja juhtimisstiil muutuvad liialt masinlikuks, kaob töötaja ja juhi vahelisest koostööst inimlikkuse mõõde, kirjutas Elisa teeninduse valdkonna juht Kristina Judina möödunud nädalal Äripäevas.
Ligi 30% Eesti töötajatest saab oma otseselt juhilt tänusõnu maksimaalselt kord aastas või üldse mitte, selgus MELPi tellitud uuringust. Samal ajal peab enamik töötajaid tunnustust oluliseks motivatsiooni ja emotsionaalse heaolu mõjutajaks.
Värskest tööturuküsitlusest selgub, et inimestele läheb tööl enim korda toredate kolleegide olemasolu. Seda peab suurel või väga suurel määral oluliseks kolm neljandikku vastanutest.
Sobiva sündmuspaiga leidmine, mis oleks parajas kauguses linnakärast, kuid samas hästi ligipääsetav ja kaasaegsete võimalustega, pole lihtne ülesanne. Veelgi keerulisemaks muutub see siis, kui soov on ühendada seminar või koolitus millegi meeldejäävaga – näiteks looduses liikumise, ühiste tegevuste ja kvaliteetajaga. Selline koht on aga täitsa olemas.